Reportaaž toidupangast: poes üle jäänud toidu tee abivajajani

Peale tööpäeva lõppu sain Haapsalu Maxima taga kokku Läänemaa toidupanga koordinaatori Anu Aljaste-Sitsiga, et sõita koos järele Tallinna Rimi kaupluseketi poodide annetusele.

Läänemaa toidupank, mis asutus see on?

Eestis asutas hollandlane Piet Boerefijn 2010. aastal kõigepealt Tallinna toidupanga. Seejärel tekkisid need kohe ka maakondadesse ja Läänemaa toidupank oli üks esimesi.

Läänemaal tegutses toidupank esialgu puuetega inimeste koja juures. Hiljem tegime eraldi juriidilise keha, sest nii tundus õigem. Eesti toidupangaga oleme partnerid kohe ametlikult – partnerluslepingu järgi. Kanname sama missiooni, mis toidupank üle Eesti. Toidupank toimetab toidu sealt, kus on ülejääk, sinna, kus on sellest puudus. Eestis on praegu 15 toidupanka.

See ongi siis see moodsa nimega asi – toidupäästmine?

Üsna sarnane tegevus, aga toidupäästjad on natuke teistmoodi ettevõtmine. Kõigil on mingil määral oma nägu.

Meil on erinevalt toidupäästjatest partnerlussuhted kaubanduse ja hulgimüüjatega. Toome selle toidu ikka enne prügikasti ära. Toidupanga eeliseks on, et toidupangad on veterinaar- ja toiduameti poolt tunnustatud. Meil on toidu käitlemise luba, tohime toidu, mille kokku korjame, sügavkülmutada ja sedasi pikendada säilivusaega kahe kuu võrra.

Toidupäästjate kogukonnakappe tehakse mitmesse kohta. Korjatud, veel söögikõlblik toit pannakse kappidesse ja inimesed võivad sealt võtta. Tean, et niisugused on Viljandis ja Tartus.

Toidu raiskamise vähendamise seisukohalt on see ikkagi hea, sest kõige suurem toiduraiskamine on see, kui toit jääb söömata.

Kust jõuab toit toidupanka?

Praegu sõidame annetuste järele Rimi poodidesse. Rimi poeketti juhtkond on väga annetussõbralik. Poes jääb ikka kaupa üle, kindlasti on sellel mitu põhjust. Kõigepealt muidugi see, et pole võimalust nii täpselt tellida, et päeva viimane ostja saaks viimase saia. Ei kujuta ka ette päeva viimasel tunnil poodi minekut, kui riiulilt enam midagi võtta pole.

Esimene peatus on Tabasalu Rimi tagumise ukse juures. Anu helistab poodi ja hõikab reipalt, et toidupank tuli. Müüja lükkab lähemale käru nelja banaanikasti toiduga. Anul tuleb igale saatelehele Toidupanga pitsatijälg jätta. Ja seal on kõik kirjas, mis toidupank Tabasalu Rimilt sai. Kastides paistab nii rohelist lehtsalatit, vaakumpakendis lihakraami kui ka minu üllatuseks torte. Tõepoolest, ka neid võib üle jääda!

Kas Tallinna Rimid on ainukesed, kes Läänemaa toidupangale toitu annetavad?

Haapsalu Rimid annavad meile iga päev oma ülejäägi ja see jagatakse sama päeva õhtul peredele. Haapsalus saame Coopist leiba-saia, Selver annetab ka, ja samuti kohalikud kohvikud – Aliide pagarikoda Uuemõisas ning Müüriääre pagar. Sanatooriumi Laine restoran Blue Holm eraldas toidupangale enne remonti väga palju kuivaineid.

Aeg-ajalt helistavad inimesed, kes lihtsalt toovad toidupangale toiduaineid. Läänemaal on toidupanga kogumiskapp Rannarootsi Selveris. Sotsiaalkindlustuse ametis töötas inimene, kes lahkumiskingituse asemel palus teha annetuse toidupangale. Jah, toidupangale saab teha ka rahalisi annetusi. Samuti on toidupank nende MTÜde hulgas, kellele saab pahategu heastades teha sihtotstarbelise annetuse.

Peatus Järveotsa Rimi taga, seekord jäin auto juurde ootama. Anu läks kauplusesse, et vormistada saatelehed ja annetus estakaadile lükata. Tundus, et nii on lihtsam.

Kõrvalhoovis räuskas mitte kuigi kaine meesterahvas. Algul sõimas kuraasikas isand kedagi naaberhoovis, siis märkas meid ja suunas kriitika ümber. Õnneks mitte kauaks, saime kaubakastid peale ja edasi sõita. Milles asi oli, kogu jutust ei selgunud. Niipalju ainult, et kunagi oli elu ilus, aga nüüd… ju siis olime kõige kurja juur. Vaatasime autos Anuga teineteisele veel korra otsa. Peatunud lühidalt tõdemusel, et enda ja teiste elu on väga kerge ära rikkuda, läksime taas toidupanga teema juurde.

Kelleni toidupanga kokku kogutud toit jõuab?

Mingi ports – valmistoidud, mida ei saa sügavkülma panna – lähevad kohe varjupaika ja või mõnele teisele heategevusorganisatsioonile, kes viivad selle kohe edasi.

Suur osa, mida saab sügavkülmutada, läheb sügavkülma ning jagatakse abivajajatele järgmise päeva õhtul. Nad tulevad ise järele, meil on Haapsalus Jüriöö tänav 7 väikesed ruumid. Mõnele inimesele viivad sotstöötajad ja tugiisikud toidu ka koju.

Varem andis kohalik omavalitsus meile nimekirjad. Sellest aastast proovime nii, et paneme ise inimesed kirja ja teeme omavalitsustega koostööd. Riiklikult etteantud kriteeriumitele vastavatele abivajajatele jagatud toidu pealt saab toidupank riigilt veidi raha.

On olnud hästi liigutavaid olukordi, kus ema helistab, et tal on kõik lapsed haiged. Ja käsimüügiravimid on nii kallid, et sel kuul ei tule välja. Muidu on pere eelarve paigas, aga nüüd ei tule välja. Ikka panen ju koti kokku. On väga hea tunne, et saad kellegi raskest ajast üle aidata.

Ühe näite tõid, aga kas on võimalik teed toidupanga juurde ka kuidagi üldistatult lahti seletada?

Mingil põhjusel oleme end selles heaoluühiskonnas sättinud olukorda, kus on hästi täpselt paigas kõik, mis praegu teenime. Statistika ütleb, et Eesti inimene on hakanud rohkem koguma, kuid suur hulk inimesi ei suuda lubada endale kahte või kolme kuud rivist väljas, kui näiteks tervis üles ütleb. Siis kipuvad mingid asjad ikka vajaka jääma.

Või kui inimene jääb tööta. Siis tuleb hakata kohe mõtlema selle peale, mida teha liisingusse võetud asjadega. Nipitatakse liiga kaua ja nui neljaks, et ise hakkama saada. Mind teeb kurvaks, et toidu küsimine lükatakse liiga kaua edasi. Kui inimesel ei ole kõht täis, ei suuda ta keskenduda ka uue töökoha otsimisele.

Iga Rimi kaupluse juures, mille taga peatusime, kordus sama tegevus: rõõmus telefonikõne, rahulolev müüja, kes tema liigsest kaubast kohe vabastati ja toidupanga pitsatid dokumentidele, et kõik oleks kenasti kontrolli all. Korra või paar tuleb kaupa kaubikus paremini sättida, et tugevamad kastid allapoole jääks ning pehmemast papist ja kaaneta kastid pealmises kihis sõitu jätkaks. Füüsiline töö, mis konti siiski ei murra – rasked on ainult piimakastid.

Kas see, et minna toidupangast abi küsima, on inimese enda algatus?

Pigem ikka – peaks olema – omavalitsuse sotsiaaltöötajad vist soovitavad ka. Kui leian, et mul ei ole süüa ja raha selleks, siis võin toidupanga üles otsida.

Inimesed ei julge tulla toidupanka abi küsima, arvates, et see on nii sügavalt esmavajadus, et selle ikka peab saama ise rahuldatud. Nii jäävad võibolla mõned suured ja olulisemad asjad kõrvale.

Toit ja täiskõht on niisugune esmavajadus, et kui inimesel on kõht tühi, siis ei mõtle nagunii millegi muu peale, kui sellele, kust süüa saaks. Inimene ei ole siis võimeline ei tööd otsima, ega midagi kellegi teise heaks tegema.

Kas selleks on mõni hea plaan ka?

Toidupanga platvorm võiks olla veidi laiem, praegu me anname toidu kätte inimesele ja järgmisel nädalal samamoodi. Lõpetasin võlanõustaja koolituse, praktika on veel jäänud. Võlanõustaja juurde tulevad inimesed muidugi juba tagajärjega, aga mõtlen, et võiks toidupanga kõrvalt hakata pakkuma mingit ennetavat abi, pere-eelarve koostamise ja eelarves püsimise koolitust. Hädad toob kaela just oskamatus jääda oma võimaluste piiridesse, kui on nagunii kitsas käes. Siis tuleb kiirelt ostuharjumused ümber kujundada.

Viimane Laagri Rimi, mille toiduülejäägid kaasa võtsime, oli Järve keskuse lähedal. Turvamees tuli – nägu laia naeru täis –, andis kättpidi tere ja kallistas mõlemad igaks juhuks üle. Lükkas siis lahkelt ratastega kaubaalused auto juurde ka. Viimased kastid peale ja kella kümne paiku olime Haapsalus tagasi. Toidupanga koordinaator oli saanud suure peotäie pabereid, kus täpselt kirjas, millisest poest, kui palju ja mis toitu täpselt saabus.

Katrin Bats, Rimi Eesti Food AS

Rimi teeb toidupangaga koostööd selle loomisest saadik. Tänaseks oleme kasvanud toidupanga jaoks kõige suuremaks päästetud toidu allikaks. Sedavõrd hea tulemuse on aidanud tuua pidev kahepoolne avatud koostöö. Samuti Rimi eesmärk toidukadu vähendada.

Oleme seni korraldanud töö selliselt, et peatselt lõppeva realiseerimisajaga toit jõuaks toidupanga abiga õigel ajal inimesteni, kel seda vaja on. Oleme aja jooksul katsetanud mitmeid viise, kuidas allahinnatud toitu paremini realiseerida ka kliendile, ent paraku pole siiani mingit head lahendust leidnud. Loodame tuleval sügisel katsetada üht koostööd idufirmaga, kelle abil peaks olema kliendil mugav ülevaade, millises talle sobivas poes on parasjagu soodustusega aeguma hakkavaid tooteid. Igal juhul on Rimi alati valmis erinevaid lahendusi katsetama, et toitu võimalikult palju päästa.

Kokku annetasime möödunud aastal Toidupangale enam kui 800 tonni toitu. Sellest tuli Läänemaa Toidupangale ligi 40 tonni. Läänemaa Toidupangale annetavad kaks kauplust Haapsalus ning täiendavalt käivad nad toitu juurde hankimas Tallinnast.

Annetatud toit jõuab Läänemaa abivajajani

Mõni aeg hiljem sai koos vabatahtlike Helika Alemaa ja Reelika Saardiga toitu sorteerimas käia ning vaadata, kuidas see abivajajateni jõuab.

Alemaa ja Saard on Läänemaa toidupanka aidanud juba mõned aastad. „Kunagi töötasime Anuga koos. Kui ta hakkas toidupangaga tegelema, oli siia inimesi vaja ja ta kutsus meid kampa,” rääkis Alemaa.

Vabatahtlikud toovad iga päeva õhtul nädala sees kohalikest Rimidest annetuseks mõeldud kauba ära. „Sorteerime ära, kaalume üle, paneme kirja. Siis jaotame kastidesse ja anname inimestele kätte,” Alemaa jutt on sama kiire ja konkreetne kui tema tegutseminegi.

„Sorteerime eraldi piimatooted, pagaritooted, valmistoidud, kaalume üle ja paneme kõik kirja. Lõpuks jagame laiali,” selgitas Alemaa.

Paki sisu selgub samal päeval

Mis pakkidesse saab, selgub täpselt siis, kui vabatahtlikud poest toidu kätte saavad. „Täna on rikkalikud pakid,” nendivad vabatahtlikud. „Seekord on ka päris palju magusat,” muheles Saard. Aga mitte ainult – ka piimatooteid, lihakraami ja hulk värsket salatit.

Naised jagavad toidu kastidesse pereliikmete arvu järgi. „Ei saa ju üheliikmeline pere sama suurt toidukogust kui viieliikmeline pere,” rääkis ta.

Üks pere saab abi korra nädalas. „Enam-vähem ühel nädalapäeval käivad ikka samad inimesed olenevalt sellest, kuidas keegi tulla saab,” ütles Alemaa.

Vabatahtlikud, kelle töö on tagada, et abi inimesteni jõuaks, nende lugusid ei tea. Asja sisulise poolega nemad kokku ei puutu. „Meil on nimekirjad ees. Vaatame, et õige inimene saaks õige toidupaki,” selgitab Saard. Keegi ei tule ju siia oma lugusid rääkima, Eesti inimene räägib viimases hädas. Ja toitu kätte andvad vabatahtlikud kellegi käest ei küsi ka, nii on ka kõigile turvalisem. „Keegi ei aruta ega arvusta siin abivajaja elu,” on mõlemad naised veendunud.

Miks aga naised, kes mõne aasta eest sõbra ja endise kolleegi kutse peale vabatahtlikuks tulid, ka edaspidi seda tegema jäid?

„Siin ei ole ju midagi rasket. See tund-paar aega nädalas ei võta tükki küljest. Käime enamasti kaks korda nädalas. Kui oled valinud endale aja, siis sel ajal tuleb töö ka ära teha. Eriolukorras saab kolleegidele helistada ja keegi asendab mind sel juhul. Sunniviisilist pole midagi, meil on siin selline lahe punt,” rääkis Alemaa. „Meie panus ühiskonda on isegi väike. Ja ega me keegi tea, millal oleme ise sellises olukorras, kus meil abi vaja on” arvas ta.

Üks ühine vabatahtlik harrastus on naistel veel – nimelt on nad kõik naiskodukaitsjad. Ka see on ju vabatahtlik organisatsioon. „Sõbrad-tuttavad on just sellistest ringkondadest. Kui juba teed vabatahtlikku tööd, siis tõenäoliselt mitmes kohas,” nentis Saard.

Lapsed söövad mitmekesiselt

Toiduabi järele tulnud Küllike on toidupangaga väga rahul. „See on suureks abiks perele, kasvatan üksi kolme koolis käivat last,” rääkis Küllike, kes oma osalise töövõime pärast saab töötada ainult ajuti.

„Tänu toidupangale olen hakanud lastele tegema natuke teistmoodi toitusid. Ausalt öeldes söövad lapsed nii võibolla isegi mitmekesisemalt, kui muidu,” ütles naine. Ta kasvatab ka ise kodus juurikaid, püüab aktiivne olla ja kõiki võimalusi kasutada. „Toidupanga abi olen kasutanud kolm aastat vähemalt, kui mitte neli. Suvehooajal enamasti on tööd, aga talvel minu tervise kohast tööd ei jagu, seega olen, jah, abi kasutanud ja väga rahul sellega,” rääkis Küllike.

Ka Maria, kellega rääkida õnnestus, oli väga rahul. „Kõik on normaalne toit, mis pakki on pandud,” ütles ta. Maria on samuti mõne aasta eest töövõime kaotanud, tervis küll paraneb tasapisi, kuid jõukohast tööd ta veel leidnud ei ole.

Vastastikune abi

„Kui varem võtsid hätta jäänud inimesed meiega ühendust, siis alates selle aasta jaanuarist saavad nad helistada otse toidupanka, kes lisavad nad nimekirja,” rääkis Triinu-Liis Reinesberg Haapsalu sotsiaalosakonnast.

Nimekirja kooskõlastamine on oluline peale omavalitsuse, kel seetõttu inimeste abivajadusest ettekujutus on, ka toidupangale – nii selleks, et oma tööd paremini planeerida, kui ka selleks, et Euroopa Liidult annetatud toidu vahendamiselt teatud summa tegevuskuludeks tagasi saada. Euroopa Liit maksab toetust neile inimestele jagatud toidu pealt, kes sellel või eelmisel kuul on omavalitsusest saanud sissetulekust sõltuvat ühekordset toetust.

„Enamasti on probleemiks väikesed pensionid, väikesed töövõimetoetused ja kindlasti ka palgavaesus,” ütles Reinesberg. Toidupanga abi lubab inimesel kasutada oma vähest raha mujale, näiteks ravimitele ja sidekuludele.

„Haapsalus on sotsiaalmajas ka supiköök, kust saab osta liitri suppi 1.40 eest. Koos kojuveoga on liiter suppi 1.50 ja praad 3.80,” teatas ta. See on tasuline teenus, kui aga inimene pole võimeline selle eest maksma, saab ta teha avalduse ja omavalitsusel on võimalik ta sellest vabastada. „Jah, need on kõrvuti tegutsevad ettevõtmised, aga toidupank on arvestatava koguse tööst võtnud meilt enda kanda. On hea, et inimene ei pea pöörduma mitmesse kohta,” arvas Reinesberg.

Kuidas jõuda abivajajateni

Haapsalu linn on toidupanga praegused ruumid remontinud ja toetab neid rendi maksmisel kuni aastani 2023.

„Varem tegutses toidupank erasektorist renditud ruumides, ning siis toetasime samuti üüri maksmist,” rääkis Reisenberg. Haapsalu toetussumma toidupangale võiks tema hinnangul olla 3000 kuni 6000 eurot aastas. Seda, kui suure summaga mõõta inimeste häda, mille toidupank linnavalitsuse õlult ära võtab, ei oska ametnikud hinnata. Toidupank omakorda on tänulik selle eest, kui ametnikud teevad selgeks, milline on inimeste abivajadus.

Nii Anu Aljaste-Sitsi kui Triinu-Liis Reisenbergi suur küsimus on, kuidas jõuda uute abivajajateni ning pakkuda just sobivat toetust.

„Pakume inimestele, et on võimalus saada täiendavat toiduabi, kui inimene toetusi saab. Või kui toetuste tingimustele ei vasta, aga abi vaja on,” ütles Reisenberg.