Pandeemia on toonud meile palju negatiivseid emotsioone ja hetki – haiged ja surevad lähedased, suletud ühiskond, piiratud ligipääs kultuurile ning lukustatud söögikohad ja baarid.
Oleme pidanud oma elu ümber korraldama, tegema olulisi muutusi, millest me kaks aastat tagasi isegi ei teadnud. Muutuste protsessis on viis etappi: eitus, ignoreerimine, mõtlemine, ahaa-efekt ja elluviimine. Iga etapp on individuaalse pikkusega, kuid nüüdseks on enamik meist saanud aru pandeemiaga seotud muutuste vajadusest ning neid ellu viinud.
Ei saa eitada, et muutuste hulgas on olnud ka positiivset. Suurel määral on sõltunud meist endist, kuidas oleme suutnud ja osanud selle kodu- ja perekeskse perioodi enda kasuks tööle panna. Paljud on taasavastanud aktiivse lapsevanema rolli. Räägitakse rekordilisest suuskade ja jalgrataste läbimüügist, matka- ja rabaradade külastustest. Paljud on vähendanud alkoholi tarvitamist ja inimesed on umbsetest ruumidest leidnud jälle tee loodusse.
Tervel maakeral ei ole vist peauudiste tasemel kunagi räägitud nii palju rahva tervisest. Mitte ainult vaktsineerimisest, näomaskidest ja haiglate koormusest, vaid ka tervislikest eluviisidest, kasvõi selleks, et vähendada haiglate koormust ja tugevdada oma isiklikku immuunsüsteemi. Võib ühemõtteliselt öelda, et praegu läheb tervis vägagi korda.
Selle juurde võiksimegi jääda, sest tervisest kallimat vara ei ole. Üks oluline muudatus on olnud baaride ja pubide sulgemine ning koosviibimiste piiramine. Kõrgeimal teaduslikul tasemel on meile saadetud sõnum, et koroonaviiruse leviku üheks parimaks „sõbraks” on olnud alkohol. Eri riikides on riiklikud tervisesüsteemid korraldanud otseseid infokampaaniaid, kutsudes üles alkoholi tarbimist vähendama, et vabastada haiglad ja kiirabid koormast, mida alkoholi tarbimine nende tööle muidu põhjustab. Ja tõenäoliselt ongi paljud seda teinud – joonud alkoholi märkimisväärselt vähem. Ühelt poolt, kuna piirid on kinni ja alkoholi tarbimise kohad on kinni, kuid teisalt ka seepärast, et räägitakse rohkem tervisest, vaimsest tervisest ja perede toimetulemisest. Oleme aru saanud, et alkohol ei ole stressileevendaja, vaid depressant. Oleme tundnud positiivseid muudatusi, mida alkoholi tarbimise vähendamine kaasa on toonud.
Seega annab iga kriis võimaluse positiivseteks reformideks. Kriisist väljatulemine toob kaasa suure kergenduse, kuid loob ka ohu langeda tagasi vanadesse harjumustesse, mis olid võibolla selle kriisi põhjustajaks või tühistavad plaanitud reformi kasuliku mõju. Eelmisel aastal eriolukorrast välja tulles kerkisid eesliini töötajate andmetel paljud alkoholiga seotud kahjud märkimisväärselt. Nii nagu juhtub igal aastal jaanipäeva ja jõulude aegu. Vabanemine eriolukorra või siis ka igapäeva töörutiini piirangutest toob paljude inimeste seas kaasa alkoholi tarvitamise kasvu. Seda nimetatakse ju lõõgastumiseks, kuid tagajärjed on siiski kõike muud. Ärme lange tagasi, mingem positiivsete muudatustega edasi.
Viimastel aastatel on paljud inimesed üle maailma osalenud alkoholivaba kuu aktsioonides, kogedes täielikult kainet eluviisi. Peaaegu iga kuu on mõnes riigis mõni aktsioon: Tipaton Tammikuu ja Dry January (Soomes ja Suurbritannias), Dry Feb ja Suchej Unor (Kanadas ja Tšehhi vabariigis), Go Sober For October (UK) ja Szaraz November (Ungari). Muidugi ka meie kodumaine kampaania „Septembris ei joo”. See on tõesti ainult väike valik sellistest kuudest. Praegu käib Suurbritannias koguni kolmekuine ettevõtmine Sober Spring, mis on algatatud inimestele, kes läbisid Dry January ja leidsid, et sedasi on ju parem. Nendest alkoholivabadest kuudest osavõtjad on leidnud, et tervis läheb paremaks, kehakaal langeb, uni on täielikum ning ka raha jääb rohkem üle.
Plaanides piirangutest väljatulekut, on hea jätta alles positiivsed muudatused meie elukorralduses. Selle asemel, et pöörduda kohe tagasi ka kõigi nende harjumuste ja käitumismudelite juurde, mis on ehk tegelikult meile kahjulikud, on äkki arukam teha need muutused hoopis püsivateks. Nii et kui aastate ja aastakümnete pärast teadusuuringud ja ajaloolased seda erilist 2020/2021 perioodi analüüsivad, võiksid nad ühe järeldusena leida, et rahva tervise tõttu üle elatud piirangute tagajärjel muutusid inimeste eluviisid tegelikult tervislikumaks, koduvägivald vähenes ning üldised tervisenäitajad paranesid.