(7.01.1902–12.10.1986), ema Liidia ja onu Eugen. Pildistatud 1928, kõrval vanaema pitsid.
Praegusel karmil ajal, kui möllab viirus ja tormitsevad poliitilised kired, olen mõelnud saatusele rohkem kui kunagi varem.
Küllap on seda märganud ka Lääne Elu lugejad, kes on lugenud Ene Pajula ehk mammi sellekohast arvamust Õhtulehes. Mida õieti tähendab saatusele alistumine? Või mida see, kui ollakse saatusest suurem? Kas need, keda peetakse saatusest suuremaks, on teinud midagi eriliselt kangelaslikku, näiteks päästnud kellegi põlevast majast või uppumissurmast? Sõltub ilmselt vaatenurgast.
Üks mis kindel on see, et me ei märka asju, mis toimuvad meie nina all. Alati on tähelepanuväärsem see, mis toimub kuskil kaugemal. Nii ongi juhtunud, et mu vanaema surmast möödub tänavu juba 35 aastat, ja alles nüüd hakkab mulle pärale jõudma, kui kangelaslik ta oli. Ja seda veel eriti praeguste sündmuste taustal, kus esile on kerkinud just need inimesed, kes oleksid justkui kuskile maha jäetud, kelle heaks riik ei tee piisavalt, nii et neil nüüd ei jäägi üle muud kui haliseda. Olen saanud aru, et mu vanaemal oleks olnud tuhat põhjust kurta oma kurja saatuse üle, aga ta ei teinud seda. Ta leidis endale eluks hoopis sobiliku lahenduse ja pühendus sellele.
