Panso jünger olla oli uhke ja hää

Esmaspäeval möödus sada aastat teatrikorüfee Voldemar Panso sünnist.

Näitlejal peab olema talent, suur töövõime, hea tervis ja õnne on ka vaja. Kui sul aga puudub lavaline sarm, ei pääse kõik eelnev mõjule. Sa ei nakata publikut.

Nii utsitas Voldemar Panso meid, lavakooli kasvandikke, 1966. aastal ja me kribasime kõik need tarkusesõnad oma paksudesse kladedesse. Panso silmitses meid läbi oma kangete prilliklaaside läbitungival pilgul ja ütles siis, et heal näitlejal on ühte asja veel vaja. Vaatasime arusaamatult talle otsa, et mida siis veel!? Kõik oleks ju nagu üles loetud.

„On vaja veel sink sale prood, nagu laulis Tammsaare lapsepõlves tema ema,” üllatas mentor auditooriumi, hääles kõlamas kerge rahulolu, et meid rabada suutis.

Paus. Pansol välgatas silmis mingi vallatu kuradike, kui ta meile seejärel usalduslikult ja veidi nagu vandeseltslaslikult (aga eks me olimegi tol hetkel nagu mingi salaühing, uurimas näitekunsti kõige varjatumaid ja sügavamaid saladusi) ning lausus: „Keegi ei tea, mida see tähendab, aga ilus on.”

Sellega oli teema ammendatud ehk i-le p

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments