Tõnis Mölder: Kahe käega peast kinni hoides Euroopale appi

Silm läheb märjaks ja ahastusest tahaks oma peast olematuid juukseid katkuda, kuuldes 12. juuli lõunal tehtud riigikohtu otsust, kus tunnistati Brüsselis 2. veebruaril alla kirjutatud Euroopa stabiilsusmehhanismi (edaspidi ESM) asutamisleping kooskõlas olevaks Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis sisuliselt tähendab, et Eesti riigist saab täieõiguslik ja, mis veel olulisem, täiekohustuslik ESMi liige.

Õiguskantsler Indrek Teder pidas vajalikuks uurida, kas ESMi asutamislepingu artikli 4 lõige 4, mis sätestab endas põhimõtet “kes maksab, tellib muusika”, on ikka õiguskohane meie põhiseadusega. Riigikohtu otsuses oli: jah, kõik on JOKK!

See tähendab sisuliselt seda, et tükike meie suveräänsust ongi maha müüdud. ESMi aluslepingu järgi maksab Eesti riik 1,3 miljardit eurot euroala liikmesriikide toetuseks. Otsustusõigus selle raha kasutamise üle meil puudub, kuna leping ei nõua ühehäälset nõusolekut liikmesriikidelt, vaid otsustamiseks piisab 85% häälteenamusest. Sealjuures on ESMi üle otsustamine kujundatud selliselt, et Saksamaa säilitab ainsa riigina oma 27% osalusega vetoõiguse kõikidele väljamaksetele.

Ehk siis puust ja punaselt ette tehes: kuna ESM lepingu raames peavad riigid suutma tagada 700 miljardi euro suuruse toetuse võimaluse ja kuna sellest summast 87% maksavad Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Holland ja Belgia, siis otsustavad nemad, mis meie rahaga tehakse ning meil jääb vaid üle maksta.

Kui vaatame valitsuse eelarvestrateegiat aastaks 2013, näeme, et eeldatav eelarve kulu on 6,49 miljardit eurot. Kui mõelda tagasi Eesti kohustustele tagada eurotsooni riikide abistamiseks vähemalt 1,3 miljardit eurot, tekib paratamatult küsimus, kust selline raha võetakse? Eeldatavalt ei pea Eesti kogu summat kohe välja käima ja meie esimene osamakse piirdub „kõigest“ 150 miljoni euro maksmisega, mis on jaotatud 5 osaks ehk mis teeb ca 30 miljonit eurot korraga.

Praegu pole riigil plaanis laenukoormat suurendada, seega tuleb raha säästudest ehk et aitame lõunaeurooplasi enda heaolu pealt kokku hoides.

Paljud majandusanalüütikud on rääkinud võimalusest, et riigil tuleb selle summa tagamiseks mingil hetkel siiski laenu võtta. Kui riik suurendab võlakoormat, siis seda ei tehta mitte tänaste maksumaksjate arvel, vaid võlga hakkavad tasuma tulevased maksumaksjad. Eesti riigivõlg on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige madalam ja taoline konservatiivne laenupoliitika on eeskujuks kõigile eurooplastele. Samas olen seda meelt, et kui riik võtab laenu raskel ajal, et aidata oma rahvast või investeerib selle riigi majandusse, et seda elavdada, on see õigustatud. Ebaõiglane on aga laen, mille eest maksame kinni Lõuna-Euroopa rahva mured, elades ise samal ajal kitsikuses.

Eelmise nädala keskel teatas riigikontroll, et viimase viie aastaga on riigi nõuded õppelaenuvõlglastele suurenenud 1,5 korda ja üliõpilased on ühtekokku riigile võlgu 6,5 miljonit eurot, mis tähendab, et üle 1000 endise üliõpilase sipleb võlgades. Lühike näide sellest, millises seisus meie tänased noored tegelikult on.

Teeb ikka kurvaks, kui mõtlen, mida valitsus olukorra lahendamiseks teeb – selle asemel, et tegeleda võla tagasimaksmisega raskustesse sattunud inimeste abistamisega, kulutab riik raha selleks, et leida läbi riigihanke võlgade sissenõudmiseteenuse pakkujat. Ise annab samal ajal teise käega heldelt Euroopale lubadusi garanteerida kriisiriikide võlgu, mille elanikele läheb eestlaste mured umbes sama palju korda kui meile Alaska kuberneri valimised.

Kujunenud on absurdne olukord, kus Eesti noortele öeldakse, et ise võtsite võlgu, saage siis ise tagasimaksmisega ka hakkama, kuid eurooplastele kiirustatakse appi.

Olen nõus, Eesti peab olema sõbralik ja tolerantne teiste eurotsooni riikidega, kuid kusagilt jookseb inimlikkuse piir ja Eesti ei jõua kinni maksta teiste riikide võlgu. Sellepärast loodan, et suve jooksul ESMi lepingut ratifitseerima hakkav riigikogu suudab siinkohal vähemalt rahvaga pidada adekvaatset ja informatiivset arutelu, mida tänane reformierakondlasest rahandusminister teha ei suuda.

Tänaste valitsuserakondade suhtumist rahvasse näitab Jürgen Ligi ühes oma intervjuus: „Debateerimine Euroopa abiprogrammide üle pole ei riigikogule ega avalikkusele jõukohane ülesanne. Avalik arvamus ei toeta ei kärpeid ega abistamist. Ma defineerin seda pornona, kui nõutakse, et iga viimane kui inimene saaks kõigest aru ja iga viimase kui inimese saaks läbi küsitleda.”

Aitab! Sellisele ülbusele ja meie tulevikuga mängimisele tuleb seada piir. Tänaseid noori ei tohi seada ohtu! Me ei saa koormata täna veel sündimata eestlasi uute kohustustega, et aidata hätta sattunud Lõuna-Euroopa riike. Raske on tänaseid noori Eestis kinni hoida ja raskemaks läheb, kui valitsus selle muutmiseks midagi ette ei võta. Meie maksumaksjate raha tuleb kasutada meie inimeste hüvanguks ja kreeklaste ning hispaanlaste mured jäägu nende endi kanda.

Tõnis Mölder,
Tallinna ülikooli riigiteaduste bakalaureuse tudeng,
Keskerakonna noortekogu peasekretär