Lääne Elu vestles kirjaniku ja režissööri ning mälu- ja mentaliteediuurija Imbi Pajuga nüüdisaja Eestist, kus ähvardused on saanud igapäevaseks ja inimesed on jagatud õigeteks ja valedeks.
Kirjanik Doris Lessing on oma esseekogumikus „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” rääkinud kirjanike ülemaailmsest kogukonnast, kelle kõrvalpilk näeb ühiskondlikke protsesse selgemalt. Mida teie praegu näete?
Eestis ringi vaadates näen ma hologrammina 1940. aastaid. Carl Gustav Jungi (Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja – toim.) järgi on 90 protsenti meie alateadvusest pärit minevikust. Meil on oma pimedad sisemaastikud, millest me ei räägi, sageli ei teagi, et need on olemas. Sildistamine, vaenlaste ja süüdlaste otsimine, austuse ja lugupidamise puudumine hoiavad meid madalal sagedusel ja usaldamatuses. See kõik on juba kord juhtunud ja juhtub alati, kui inimsuse pime pool, hävitamistung, millest kirjutas juba enne sõda Sigmund Freud, pääseb võidule. Näiteks Saksa ajakirjanik Charlotte Beradt hakkas Hiteri võimule tulles koguma unenägusid. Ta vaatles, kuidas hirmutamine ja ähvardamine röövisid inimeste alateadvuse. Miljonid hakkasid järgima natsliku vaimse status quo reegleid ja eeskuju. Inimesed kannatasid pideva ärevushäire all. Praegu ilmnevad meil sarnased nähtused.
Lessing on kirjeldanud ühiskondade polariseerumist ja hoiatanud, et mõtteviis „teid ootab hukatus, meid pääsemine” on ohtlik. Eestiski räägitakse üha rohkem õigetest ja valedest eestlastest. Kas Eesti on katki?
Jah, sest äärmusluse eesmärk on kõik tülli ajada. See, mis praegu toimub, on lõhestamine. Me räägime abortidest, kütame üksteist üles, ütleme, et arstid on tapjad, et kõik on halb – integratsioon ei õnnestunud, arengut pole –, aga see on ju vale. Me saeme oksa, millel me istume. Asju on võimalik paremini teha, aga me peame oskama ka juba tehtut väärtustada, et elu oleks parem. Lugupidamine iseenda vastu ja teiste väärtustamine, oma kultuuriruumi tundmine on heaolu ja demokraatia looja ja kinnistaja.
Paistab, et praegune torm raputab meid kuidagi väga tugevasti.
Eesti on väike. Me kõik tunneme üksteist kellegi kaudu, oleme hõimlased. Üksainus sõna vibreerib siin hästi tugevalt. Hirmutamine ja ähvardused on relvad sõjas inimese vaimu vastu. Viha lõhub rahva psüühikat. Nõukogude okupatsioon hävitas kolm miljonit raamatut, lõhkus inimeste identiteedi, hävitas kunstnikke, õpetajaid, teadlasi. Sama juhtus Hitleri-aegsel Saksamaal.
Kuna veebiartikkel on poolik, ei saanud ma kontrollida, kas Imbi Paju just selles mainis Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele. Kindlasti on ta aga LE-s seda maininud seoses Kõigi Eesti liikumisega. Tahaksin meelde tuletada, et manifesti kirjutamise ajal XX saj. algul moodustasid eestlased Eesti alal 90% elanikkonnast. Ülejäänud olid baltisakslased, rannarootslased ja Peipsi-venelased (esimesed kaks rahvakildu tänaseks lahkunud). Igatahes ei loodud Eesti Vabariiki USA või Austraalia laadse rahvaste-rasside paabelina, kus põlismaalaste koht olnuks reservaadis. Kõrgeltharitud spetsialist peaks seda olulist nüanssi suutma ju märgata?
Koehtiva korra kohaselt võib sellise sõnavõtu nüüd vihakõnede alla liigitada. Sest jagab inimesed vägisi õigeteks ja valedeks, mis on mudugi tõsi , kuid kui mõelda, kes seda ideoloogiat meieni toodund on siis peale juudi kalnni ju keegi pähe küll ei löö. Seega on sünavõtt üdini juudivanenulik ja antisemiitliku hoiakuga ja palume toimetusel see eemaldada.
Suurepärane lause: “Lugupidamine iseenda vastu ja teiste väärtustamine, oma kultuuriruumi tundmine on heaolu ja demokraatia looja ja kinnistaja.”
Ja rohkem pole vajagi öelda.
Kõik muu sinna juurde on ka tõsi, kuid lihtsalt tõepärane vaht, mida kasutatakse pähemäärimiseks. See vaht, mida võib nimetada tolerantsismiks, kuulub samasse kategooriasse nagu kõik muud olnud ja olemasolevad “-ismid”, ja milliseid võib kokku võtta lausesse: põrgutee on sillutatud kõige paremate kavatsustega.
Targad väärtustavad iseennast ja selle kaudu ka kõiki teisi.
PS Tundub, et tegelikult on need tolerastid kõige suuremad vihkamise õhutajad oma pähemäärimistega.
Inimesed, olge valvsad!
Jah, meedia paljundab seda räuskamist ja hüsteeriat EKREt natsiks tituleerides. Ja loodavale KEI kolmikliidule igal võimalusel kaikaid kodaraisse loopides. Saagu juba aru,
rahvas ei taha valitsusse sotsrehve, E200.
Rahvas valis Ke, EKRE, ISAMAA. See valitsusliit moodustub.
Sündima kippuva võimuliidu toetajad armastavad viimasel ajal kõnelda demokraatiast ja u 100000 valijast, kes EKRE poolt hääletasid, mistõttu neil on nüüd õigus valitsus moodustada (ja muidugi ongi). Aga selle valguses tuletan teile te kommentaari vastuseks meelde (teie sõnu kasutades – saage juba aru), et seesama rahvas sisaldab siiski ka neid, kes oleks tahtnud valitsuses näha Reformierakonda või SDEd. Olgem ausad, Reformi tahtis valitsusse palju rohkem rahvast kui EKREt, kas pole? Ühtlasi tean õige mitut Keskerakonna valijat, kes oleks meeleldi näinud valitsuses Keskerakonda, aga mitte ülejäänud kahte.
Hüsteeriat ja räuskamist näen ma sotsiaalmeedias ja meedias. Tänaval, poes, bussis jne ma seda ei näe. Mina olen jätkuvalt seda meelt, et eestlased on rahumeelsed introverdid enamus. 1940 sündmused suruti Eestile peale. Algas see ju otseselt 1939. Mul on raske mõista, mida pr Paju tahab öelda. Et hologrammina näeb okupeeritud Eestit?
Paju: “Kasvatada empaatiat. Empaatia on üks olulisemaid demokraatia alustalasid.”
Kuule lõpetage see demokraatia jutt nüüd kohe ära meil kehtib orjanduslik kord