Nädalavahetusel kogunes ümbruskonna rahvas Asuküla vanasse koolimajja, et valida omale külavanemad. Plaanitud kolme asemel sai ametisse vaid üks. Ülejäänud kaks jäid valimata, sest külarahva huvi vanemate valimise vastu oli väike. Et külavanem valida, peab kohal olema üle poole elanikest. Näiteks Mägari küla 74 elanikust tuli kohale 13. Asuküla kant pole mingi erand. Kogu Eestis on huvi külavanemate valimise vastu leige ja valimiseks vajalikku kvoorumit on kokku saada keeruline.
Ühest küljest ei ole sellest midagi. Ükski küla ei ole kohustatud omale vanemat valima. Külavanema töö pole palgatöö. Külavanema amet on au- ja usaldusamet. Palka selle eest ka ei saa. Kui küla endale vanemat valida ei taha, siis ei juhtu midagi. Elu läheb edasi ka ilma temata, seda enam, et kogukonnana toimimine ei ole tingimata vajalik. Inimesed käivad tööl, elavad oma elu, naabrid on heal juhul teretuttavad. Elada saab ka sotsiaalse sidususeta. Ei pea tingimata koos jaanipäeva pidama, heina- või tuleskulptuure tegema või küla ajaloost raamatuid välja andma.
Teisest küljest on see „ei juhtu midagi” siiski halb. Rohkem on külavanematest ja nende valimise vajadusest hakatud rääkima pärast haldusreformi. Oli ju üks haldusreformi eelseid hirme identiteedi kadumine, väikeste piirkondade lahustumine suures vallas ja võimu kaugele nihkumine. Just suurtes omavalitsustes on külavanem oma piirkonna esindaja vallavolikogus, inimene, kes täpselt teab oma kandi muresid ja vajadusi. Muidugi – oleks hea, kui vallavanem või volikogu esimees läheks igasse külasse, aga ta ei pruugi igale poole jõuda, ei pruugi ka tahta iga küla tundma õppida.
Küla jaoks on palju turvalisem või mugavam, kui neil on oma inimene, kes läheb ise volikogusse või vallamajja, ja keda seal ollakse kohustatud kuulama, sest küla on teda volitanud end esindama. Külavanemate valimine nihutab kaugenenud võimu jälle kodule lähemale. Teiseks on toimivas kogukonnas elamine lihtsam ja lõbusam.
