Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
Euroopa 30 tippintellektuaali kirjutasid manifesti, milles hoiatavad Euroopa lagunemise eest ja kutsuvad üles seisma liberaaldemokraatlike väärtuste eest.
Manifest juhib tähelepanu sellele, et Euroopa on hüljanud selle kaks suurt liitlast – üks Atlandi ookeani, teine La Manche’i väina taga. „Euroopat ründavad valeprohvetid, kes on rahuolematusest purjus ja deliiriumis võimalusest tõusta rambivalgusse,“ kirjutavad intellektuaalid, kelle seas on Bernard-Henri Lévy, Milan Kundera, Salman Rushdie, Elfriede Jelinek ja Orhan Pamuk. Allakirjutanud pole ainult Euroopa Liidust, vaid ka näiteks Minskist ja Moskvast.
Allakirjutanud on mures mures eelseisvate Euroopa Parlamendi valimiste pärast. Nad nimetavad olukorda Euroopas suurimaks proovikiviks alates 1930. aastaist. Sestap kutsuvadki nad üles võitlusele Euroopa idee eest.
30 intellektuaali säärast manifesti oleks rumal ignoreerida, kuid küsigem siiski paar küsimust. Esiteks, juba varem on tõdetud, et praeguse infouputuse juures on säärased kirjad kaotanud mõju, mis neil oli varem. Kui 1898. aastal kirjutas Émile Zola oma kuulsa avaliku kirja „J’Accuse…!“ (ma süüdistan), astudes välja aluselt spioneerimises süüdi mõistetud Alfred Dreyfusi kaitseks, siis tekitas see laineid üle Euroopa. Praegu kaovad säärased pöördumised, sh Eestis, avalikkuse tähelepanu alt kiiresti, sest peale tuleb kohe hulk uut informatsiooni, olgu selleks siis Ott Tänaku rehvipurunemine, Anu Saagimi kandideerimine või nõid Nastja uus raamat.
Jah, hiljaaegu kirjutasin ise ka alla ühele kirjale, kus paluti Euroopa Komisjoni suurendada eelarvet võitluses libauudistega Venemaalt. Aga sel kirjal oli konkreetne adressaat, ka see kiri kadus kiiresti avalikkuse radarilt.
Küsimus on ka taktikas. Kui intellektuaalid saavad lõpuks suure vaevaga manifesti/kirja valmis, siis need, kellega nad tahavad võidelda, paiskavad igapäevaselt sotsiaal- ja muusse meediasse jutte sellest, kuidas Euroopa käib alla, islamiseeritakse ja kuidas Euroopa juhid on täiesti pehmeks muutunud. Kui intellektuaalid iga päev lahingut pidada ei taha, on nad selle juba ette kaotanud.
Teine ja võibolla fundamentaalsemgi küsimus on võrdlus 1930. aastate, natside ja fašistidega. Jah, taas, olen ise ka kirjutanud natsidest, aga seda konkreetselt EKRE liikme enda jutu peale, kus kiideti Adolf Hitleri teede ehitamist.
Ent laiemalt on küsimus keerulisem. Kas liberaalse demokraatia praegune allakäik tähendab automaatselt natsismi tõusu ja seega sõda ja genotsiidi Euroopas? 1930. aastail polnud paljudes riikides, sh Eestis (pärast 1934. aastat), enam vabu valimisi ja kord juba võimule tulnuna ei kavatsenud ei Hitler ega Mussolini sellest loobuda.
Praegu käib liberaalne demokraatia Euroopas alla ikkagi valimistega. Need on inimesed, kes annavad valimistel hääle liberaalse demokraatia vastastele. USA president Donald Trump – meeldigu tema tegevus või mitte – tuli võimule valimistega. Brexiti referendumil käisid inimesed hääletamas. Kui Ungaris tõepoolest ei kavatse peaminister Viktor Orbán võimust loobuda, ehkki ka seal tulevad valimised, siis Poolas võib juhtuda, et võimulolev Õiguse ja Õigluse partei kaotab valimised. Ungari ja Poola pole ka riigid, mis suudaksid algatada üle-euroopalist sõda või genotsiidi.
Euroopa tõsine probleem tekib alles siis, kui antiliberaalsed jõud saavad võimule Saksamaal või Prantsusmaal. Isegi Itaalias on riiki sisuliselt juhtiv asepeaminister Matteo Salvini võtnud küll euroskeptilise seisukoha, kuid ei kavatse lahkuda ei euroalast ega Euroopa Liidust. Brexiti Ühendkuningriigis on võimul konservatiivid. 1930. aastad ei oleks olnud katastroofilised, kui Saksamaal poleks tulnud võimule Hitler. Mussolini üksi Itaalias poleks suutnud midagi Euroopas tekitada, rääkimata väiksemate riikide fašistidest. Üksnes Saksamaa võimsus kombineerituna natsismiga viis katastroofini Euroopas.
Euroopa Parlamendi valimised võivad kujuneda küll antiliberaalsete jõudude võidukäiguks, kuid võivad ka mitte. Esmalt tasub meenutada, et Ühendkuningriigi lahkumisega lahkuvad Euroopa Parlamendist enamuses just euroskeptilised ja konservatiivsemad jõud. Kas asemele tuleb just samapalju samalaadseid jõude teistest riikidest, on iseküsimus. Pealegi on parlament väiksem – senise 751 asemel 705 liiget ja kohti saavad juurde just väiksemad riigid, kus aga euroskeptilised jõud ei ole reeglina tugevad. Sestap ei pruugi Euroopa Parlament muutuda euroskeptiliseks. Kuid muidugi on ennustamine tänamatu töö ja mais peetavate valimisteni on veel üksjagu aega.
