2019. aasta riigieelarve ja veel paari seaduse vastuvõtmisega detsembri keskel on tavapärane poliitikategemine selle riigikogu koosseisu jaoks lõppenud ning jäänud on veel valimiskampaania lõpusirge.
Keegi küll ei tea, mida kõike võib Eestis ja maailmas kahe kuu jooksul juhtuda, aga oletame, et läheb nagu tavaliselt – midagi erakordset ei juhtu. Sellise vaate korral on ka erakondade tulemus ja järjestus valimistel suures plaanis paigas.
Jüri Ratase juhitava Keskerakonna kõige suurem risk krigises saatuslikust madalikust põhja peal üle mõni nädal tagasi. See juhtus siis, kui Ratas Jevgeni Ossinovski ning Helir-Valdor Seederiga ühel pühapäeva õhtul kolmes asjas kokku leppisid. Need asjad olid: 1) valitsuse laialisaatmine ei ole kellelegi koalitsioonist kasulik, 2) riigieelarve tuleb vastu võtta ja 3) ÜRO ränderaamistiku kinnitamisele Marokosse ei sõida Eestist sõna otseses mõttes mitte keegi.
Peaministri ja Keskerakonna valimistulemuse jaoks oli paar päeva varem Ossinovski poolt esitatud ultimatiivne nõudmine Urmas Reinsalu valitsusest lahkumiseks väga tõsine oht. Valitsuse lagunemine abitul moel paar kuud enne valimisi oleks täielikult muutnud Keskerakonna järjekindlalt ehitatud uuenemise, valitsemisvõimelisuse ja tugevuse kuvandit. Ratase õnneks said ka sotsid kiiresti aru, et olla valitsuses koos Reinsalu ja Isamaaga on parem kui kaoses koos ikka sama Reinsalu ja Isamaaga.
Nagu neljapäeval korraga valminud erakondade toetuse uuringutest näha saime, siis mõjus Ratase toimetulek kriisiga Keskerakonnale hästi, seda hoolimata häältest, mis nende fraktsiooni poolt riigikogus ränderaamistiku toetuseks anti.
Hääletamata jätnud ning laiali valgunud positsiooniga Reformierakonnal läks palju halvemini. Kui seni võis Reformierakonna esimees Kaja Kallas öelda, et üks kahest uuringust näitab jätkuvalt Reformierakonna edu Keskerakonna ees, siis nüüd läks Keskerakond ette ka Kantar Emori küsitluses. Laialivalgumine kui kujund iseloomustab Reformierakonna seisu ränderaamistikust laiemalt.
Praegu on Reformierakond juba ebamugavalt lähestikku EKREga, kel on põhjust märtsi alguse suunas veel kindlamalt vaadata. On selge, et need valimised kerivad end ühe või teise väärtuskonflikti ümber ja EKRE-le see sobib. On siis tegu rände või üldisema vastandusega teljel liberaalne-konservatiivne.
Ja tänulik peab EKRE selle eest – lisaks Reformierakonnale – olema eelkõige sotsidele.
Kui näiteks Rootsis tegid kõik teised erakonnad – et välistada küsitlustest paistnud väärtuskonservatiivse Sverigedemokraterna suurt edu – viimastel parlamendivalimistel rändega seotud põhimõtetes sammu või mitu konservatiivsemas suunas, siis Eestis läks kõik viimase kuuga vastupidi. Sotsiaaldemokraatlik erakond tõmbas liberaalse rändeteemalise lipu kõrgele masti ja on selle erakonna juhtide sõnavõttude ning avaldatud reklaamide järgi otsustades valinud selle peamiseks valimisteemaks.
Ühiskonna üldist hoiakut hinnates see neile midagi head ei tõota. Liberaalsel-konservatiivsel väärtusteljel on sotside ja poole Reformierakonnaga samal poolel veel Eesti 200. On raske öelda, kas see on halb uudis sotsidele ja Reformierakonnale või Eesti 200-le. Esimeste erakonnaks saamise järel tehtud uuringute põhjal võib hinnata, et Eesti 200 on just neilt kahelt erakonnalt toetust ära võtnud, aga tegelikus valimisolukorras on Reformierakonnal ja SDE-l kindlasti rohkem kaalu ning ilmselt ka enam tuttavaid nägusid.
Konservatiivsel poolel on EKRE suurele edule vaatamata siiski mõnevõrra ebakindlas positsioonis. Nii kõrge toetuse pealt on reaalses valimisolukorras lihtne hääli kaotada. Piisab veel mõnest sama vihasest meeleavaldusest ning sellest, et Isamaa ei nulli ränderaamistiku juhtumiga taasleitud enesekindlust mõne asjatu populistliku või koomilise tõmblusega ära.
Ja lõppküsimus on: kas Keskerakond saab 35 kohta riigikogus? Kui jah, siis pole kahtlust, et on nende valida,kellega uus koalitsioon sünnib. Kui Keskerakond peaks valimised võitma, kuid riigikokku jõuab rohkem erakondi kui viis ja seetõttu jääb nende kohtade arv alla 30, siis pole kahtlust, et Reformierakond kasutab ära kõik võimalused, et saada peaministri kabinet uuesti enda kätte.
