Venekeelse koolihariduse lõpp: kool klaasseina taga ehk millest kõneleb vaikus

1. septembrist õpivad 46 endise vene kooli last Haapsalu põhikoolis. Nendega tuli vanast koolist kaasa 13 õpetajat.

Nad õpivad kolmandat kuud eesti koolis, aga vene keeles. Koos eesti lastega on ainult mõned tunnid – kehaline kasvatus, kunsti- ja tööõpetus ning käsitöö. Nende oma kooli, vene kooli asemel laiutab juba mõnda aega tühi plats – kool pandi läinud kevadel kinni ja maja lammutati suvel maha.

Haapsalu põhikoolis on vene lastel oma harjunud õpetajad, kes nendega kaasa tulid, vanad klassikaaslased, omakeelne õpe. Kõik oleks nagu samamoodi kui varem, aga ometi on tunne, nagu oleks nad kool koolis – klaasseina taga.

Uus koolimaja, mis vene kooli asemele kerkib ja mida kõik näikse nagu ootavat, peaks valmis saama 2020. aasta sügiseks, aga seegi on eesti kool. 8. ja 9. klassi vene lapsed seal nagunii õppima ei hakka, sest nemad on selleks ajaks juba lõpetanud. 2.–7. klass on viimased, kes saavad Haapsalus venekeelset haridust – juba kaks aastat ei ole esimest klassi avatud.

Venelased! Venelased!

„Ei avata ka. Nii on linnavalitsus otsustanud,” ütleb vene kooli endine direktor Aive Saadjärv. 1. klassi ei ole olnud juba kaks aastat tahtjaid, sest Haapsalu venelased on üha enam hakanud oma lapsi panema eesti lasteaeda ja kooli. Tänavuse 2. klassi ainuke õpilane Miron tuli Tallinnast. Kui Miron 9. klassi lõpetab, on venekeelse hariduse andmine Haapsalus lõppenud.

Saadjärv ise kolis Tallinnast Haapsallu 1990. aasta suvel, kohe pärast ülikooli lõpetamist, ja hakkas tööle vene koolis, kuhu ta jäi 28 aastaks. 2018. aasta 1. septembrist töötab ta Haapsalu põhikoolis õppealajuhatajana – hoiab oma endise kooli 46 lapsel silma peal.

„Kas Haapsalus peaks siiski olema võimalus vene keeles haridust saada?” küsin. „Me ei leia enam eesti koolidessegi õpetajaid, mis siin venekeelsest haridusest rääkida,” vastab Saadjärv. Vene kooli õpetajaid leida on veel raskem. Lapsi jäi nagunii aasta-aastalt vähemaks. Nii et lõpp tulnuks nagunii. Varem või hiljem.

„Hästi,” ütleb Saadjärv vastuseks küsimusele, kuidas endise vene kooli lastel ja õpetajail uues koolis läheb. Küll harjutakse, küll saadakse hakkama. Samamoodi vastavad ka ülejäänud – lapsevanemad, lapsed, õpetajad. Ja heidavad siis pilgu, kuhu juhtub – aknast välja, sülle. Sõnade taga on vaikus.

Mõnele parema eesti keele oskusega vene lapsele on pakutud võimalust jätkata eesti klassis. Keegi pole tahtnud. „Pelgavad,” ütleb Saadjärv.

Helistan 5. klassi Sofia emale. „Kas tahate negatiivset või positiivset vastust?” küsib Tatjana Šikirjavaja. Kui ütlen, et ausat, siis sõnab ta, et algul oli ikka väga hirmus. Eesti poisid tormanud klassi ja karjunud: „Venelased! Venelased!” „Aga ma ei oska öelda, kas see oligi nii või on see lihtsalt tühi jutt. Rohkem ma midagi sellist pole kuulnud,” ütleb Šikirjavaja.

Sofial on koolis raskem, peab kodus rohkem õppima, aga ema ei tea, kas kooli vahetuse või selle pärast, et 5. klassis ongi raskem – ühe õpetaja asemel annavad tunde eri õpetajad. See oleks nii olnud ka vene koolis. Uues koolis lisandus hirm, et tüdruk ei leia õiget kabinetti üles – koduklassi ju enam pole.

Õpetajad on küll tuttavad, aga kool ise on uus, vanaga võrreldes hiiglasuur, õpilasi on palju. Kuigi tüdruk läks ühest linnakoolist teise, on tunne, nagu oleks ta pisikesest maakoolist suurde linna tulnud. „Nad on harjunud vaikusega,” ütleb Šikirjavaja. Esimese nädala käis ta koolis koos tütrega – saatis 5. klassi tüdrukut kooliukseni nagu 1. klassi oma. „Tema on selline laps, et võtab hinge, kasvab ühe koha külge. Uus ja teadmatus hirmutas,” meenutab Šikirjavaja.

Helistavad ja helistavad

Samas koolis käib ka poeg, aga tema õpib eesti, mitte vene klassis. Pojal on lihtsam – tema käis eesti lasteaias ja läks juba 1. klassi eesti kooli. Šikirjavaja oleks eesti kooli pannud ka tütre, aga ei saanud talle eestikeelses lasteaias kohta. Nii läkski tüdruk vene kooli koos oma lasteaiakaaslastega, kellega ta oli harjunud. Nüüd harjub ta ümber. „Mida hiljem, seda raskem see on, aga küll me hakkama saame,” ütleb Šikirjavaja. „Meie vene kooli asemele ehitatakse uus kool ja muutused on vajalikud. Teisiti ei saa.”

Šikirjavaja sõnul oli vanemate hirm enne kooli vahetust isegi suurem kui lastel. Uue, eestikeelse kooliga on vaja ju suhelda ka emadel-isadel. „Õnneks mina oskan eesti keelt. Need, kes ei oska, helistavad otse õpetajale. Nohh… Ei pea ju direktorile helistama,” ütleb Šikirjavaja ja kordab: „Küll me hakkama saame.”

„Nad helistavad!” ütleb 5. klassi juhataja Olga Leppiko. Helistavad lapsed ja helistavad vanemad. Lapsed, kui nad klassi üles ei leia või peavad kehalise kasvatuse tundi minema, näiteks basseini, või on mingi muu mure. Helistavad keset koolipäeva – vahetunni ajal. See on tõhusam, kui suures võõras koolimajas õpetajat otsima hakata. „Aga nad hoiavad kokku ja aitavad üksteist. Peavad üksteisel silma peal,” ütleb Leppiko. Eesti lastega – kuigi ollakse ühes koolis – suurt läbi ei käida. „Kui ausalt öelda, siis nad hoiavad pigem omaette,” ütleb Leppiko.

„Uued ruumid, teine keskkond, võõrad inimesed ümberringi,” võtab Saadjärv kohanemisraskused kokku. Üks, millest lapsed ei tea, aga millega tuli rinda pista Haapsalu põhikooli õppealajuhatajal Ülle Lobjakal, on ruumipuudus. Maja on suur küll, aga kipub kitsaks jääma. Mullu oli Haapsalu põhikoolis 585 last, tänavu 646 – 46 on vene lapsed. Ühest küljest kaob 46 suure massi sisse ära, teisest küljest on neid kokku kuus klassitäit. 2.–4. klass liitklassina ja edasi kuni 9. klassini välja. Iga klass peab saama oma ruumi, kus tunnis olla, ja ruume pole. „On päevi, kus iga pisemgi nurk on ära kasutatud, sh raamatukogu ja kehalise kasvatuse õpetaja abiruum. Kõik on täis,” ütleb Lobjakas. Ka tunniplaani tegemine oli paras katsumus.

Õpetajatega suhtlemiseks, kui on pikem ja keerulisem jutt, palub Lobjakas Saadjärve abi. „Muidu püüan ikka eesti keeles suhelda,” ütleb ta. Lapsed jäävat talle pikalt otsa vaatama. „Kui ma kordan, siis enamasti mõistavad. Püüan aeglaselt ja selgesti rääkida. Valin lihtsad sõnad,” ütleb Lobjakas.

Ruumipuudus on aga nii suur, et 2.–4. klassi kokku kuus last õpivad eraldi – maja teises tiivas, kunagises filmistuudios. Neil pole ohtu ära eksida – on eraldi sissekäik, eraldi pisike garderoob, teiste lastega puutuvad nad kokku vaid sööklas. Sinna ei kosta isegi kellahelin.

„Meil on siin nagu oma kuningriik,” ütleb 2.–4. klassi õpetaja Farida Nagajeva. Eraldi välisuksest pääseb ruumikasse eeskotta, kus lapsed saavad vahetunni ajal mängida, sealt edasi garderoobi ja klassiruumi. Tõsi, eeskojas pole valgust ja Nagajeva on end varustanud taskulambiga – hommikud on pimedad ja eeskoda suur, ei näe klassi ust lahti keerata. (Olgu öeldud, et sel nädalal oli elektrivalgus juba täiesti olemas ja taskulamp unustatud.)

„Meil on kõik hästi,” kinnitab Nagajeva. Võibolla õpivad vene lapsed uues koolis paremini eesti keelt rääkima – kuulevad seda ümberringi. Vana kooli kohta ütleb Nagajeva, et mis tal enam: „Mina mõtlesin, et jään pensionile, aga nüüd tuli teise klassi Miron – tema tuleb ju ka lõpuni viia, kus ma ta jätan…”

Siiri Reimanni käsitöötunnis õpivad 7. klassi vene tüdrukud eesti tüdrukutega koos. Klassi eraldaks nagu nähtamatu sein. Neli vene tüdrukut istuvad omaette ja seitse eesti tüdrukut omaette. Üksteise poole ei kiigata, teist laudkonda poleks nagu olemaski. Reimann sibab kahe seltskonna vahet ja õpetab – ühte eesti, teist eesti-vene segakeeles. Tüdrukud koovad. „Dva taga, dva ees, dva taga, dva ees,” loeb Reimann silmuseid ja kiidab: „Horošo!”

Vene tüdrukud koovad proovilappi, nad pole varem kudumist õppinud, eesti tüdrukud koovad juba kinnast. Reimann ütleb, et loodetavasti on pilt kevadeks teine ja vene tüdrukud jõuavad eesti omadele järele. „Alguses ei julgenud nad küsima tulla, nüüd juba julgevad,” ütleb Reimann. „Ega neil kerge ole, aga küll nad hakkama saavad! Mina katsun ikka vene keelt rääkida nendega, peaasi, et nad traumat ei saaks.”

„Nad istusid kohe esimeses tunnis niimoodi omaette ja nii kuidagi jäi,” ütleb 7. (eesti) klassi tüdruk Berit Raudkats. Eesti ja vene tüdrukud omavahel ei suhtle. „Nemad ei oska eesti keelt ja meie ei oska vene keelt,” ütleb Raudkats. Tema õpib vene keelt teist aastat, vene tüdrukud eesti keelt seitsmendat aastat. Kui uurin, kas tüdruk tõesti pole kordagi mõne vene lapsega koolis suhelnud, ütleb ta, et üks kord oli. Vene poiss küsinud teisel koolinädalal vahetunni ajal midagi, aga keegi ei saanud aru. Siis tulnud üks tüdruk, kes sai aru ja juhatanud poisi tualetti. Seda poiss küsinudki. Kus on tualett.

„Alguses oli lastel kõik segamini – maja, kabinetid kõik, aga saavad hakkama, ka keelega,” ütleb 7. klassi juhataja Natalja Vizgalina. Talle endale on kool tuttav – Vizgalina töötas vene kooli kõrvalt põhikoolis juba varem. „Kas on midagi, mis on uues koolis parem kui vanas? On lapsed midagi sellist leidnud?” küsin. Vizgalina mõtleb, pilk kauguses, ja – kui ma vastust enam ei ootagi – sõnab napilt: „Ei!”

„Aga üldiselt olete rahul?” pärin. „Aga kui ei oleks rahul, kas saaks siis midagi muuta?” küsib Vizgalina, tõstab pea ja vaatab mulle otsa. „No ma ei tea… Vist mitte,” ebalen. „Miks te siis küsite sellist asja?! On, nagu on!”

Tšut-tšut vene keelt

7. klassi – vene klassi – tüdruk Anna Kodomskaja ütleb, et talle uues koolis meeldib. Vanas meeldis ka. Proovime rääkida eesti keeles, aga läheme vene keele peale üle, siis jälle eesti keele peale. Sõltuvalt sellest, kummal sõnadest puudu tuleb. Konarlik dialoog.

„Mis sulle uues koolis meeldib?” – „Kõik meeldib! Maja on suur. Suhelda saab rohkem.” – „Kas sa eesti tüdrukutega suhtled?” – „Ei suhtle. Mul on oma sõbratarid.” – „On sul väljaspool oma klassi sõbratare? – „On ikka. Need vene tüdrukud, kes käivad eesti klassis.” – „Kunstiõpetaja on sul uus, tema vene keelt ei oska. Kuidas te tema tunnis hakkama saate?” – „Õpetaja annab meile teema ja meie joonistame.” – „Aga käsitööõpetaja?” – „Tema tšut-tšut räägib vene keelt.”

„Kus sulle rohkem meeldis, vanas või uues koolis?” küsin lõpuks. „Vanas,” ütleb tüdruk häbelikult ja lööb pilgu maha.