Viisist, kuidas teflonparteiks kutsutud Reformierakond Silver Meikari ülestunnistusele reageeris, võib järeldada, et see tuli nagu välk selgest taevast. Mõnes mõttes oli see hea, sest suhtekorraldajate silutud palge asemel tuli välja häbitu alatus. Tülgastav oli kuulata justiitsminister Kristen Michalit vagura tallena kõnelemas, kuidas ta on Meikarit tema rasketel aegadel töökohaga aidanud, kuidas nad on olnud head sõbrad ja kuidas nad jäävad sõpradeks.
Kui Kristen Michal on nii kena ja aus mees, nagu ta on välja lasknud paista, astuks ta Meikari mustamise asemel tagasi, et kriminaalasja uurimisel ei tekiks vähimatki huvide konflikti.
Peataolekust räägib, et erakonna liikmed, kellel oleks midagi oma valijale öelda, olid teisipäeval ja kolmapäeval ajakirjanikele kas kättesaamatud, kidakeelsed või puterdasid abitult.
Lauri Luik, kes on erakonnale annetanud veerandi oma aastapalgast, teist niisama palju välja laenanud ja teinud peale selle veel muid suuri isiklikke kulutusi, võiks avalikkusele enamat öelda, kui et talle meeldib erakonna maailmavaade ja et ta on katnud valimiste kampaaniakulu.
Reformierakond ei ole aga mitte üksi pead kaotanud. Ka teiste erakondade ebalevast reaktsioonist võib välja lugeda kimbatust. Raske (aga mitte võimatu) on ette kujutada pettumust, kui poliitiline eliit Meikarist teerulliga üle sõidab ja teeb temast äbariku valeliku musta lamba.
