Eesti on ise väike, aga siin kipuvad asjad millegipärast väga suureks paisuma. Ametkondadesse on kokku liidetud nii palju valdkondi, et asu- tuse täisnime väljakirjutamine võtab võhmale.
Seesama kontsentreerumine käib majanduses. Eesti on näiteks Euroopa Liidu kas kõige, aga vähemalt üks kõige kontsentreerituma põllumajandusega riike. Ühelehmapidamine on minevik.
Euronõuete ees kapituleerudes läksid üksteise järel hingusele väikesed kauplused, väikesed söögikohad, väikesed ettevõtted. Kadunud on paikkonna omapära, kõik on ühtviisi “euro”.
Selle kõrval on Lihula leivatehase püsimine väike ime. Haapsalu leivatehas on koos sakslasest omanikuga ammu pankrotis ja kohtuprotsess selle üle, kes kellel naha üle kõrvade tõmbas, käis veel aastaid pärast tehase kinniminekut; võimalik, et käib siiamaani.
Leib ja sai on asjad, mida võiks ju teha kodu lähedal. Leib võiks olla see, mida teises maakonnas käies koju külakostiks kaasa osta. Oma leib võiks olla see, mis maakonda ühendab ja uhkeks teeb. Teinekord aga on võõrad vabrikuomanikud suuremad patrioodid kui kohalikud inimesed ise.
