Nädalavahetusel möödus 100 aastat Eesti vabariigi väljakuulutamisest. Palju õnne meile kõigile! Eesti on parim riik maailmas, kus elada. Olen elanud välismaal ja reisinud kaugetele maadele, kuid ükski teine maa ei kanna mind nii, nagu teeb seda Eesti. See maa seob mind endaga kokku siinsete inimeste, meie ühiselt jagatud ajaloo, kultuuri ja looduse kaudu. Mu perekond ja sõbrad, eesti keel ja kirjandus, muusika, vaikus, linnad, meri ja mets on minu Eesti sõlmpunktid, millest olen läbi põimitud. Olen Eestit täis ja nii see jääb.
Eesti 100. sünnipäeva hinnalisim kingitus on vabadus. Ehkki küünlaid juubilari tordil onväärika numbri jagu, tähistavad neist vabana elatud aastaid vähem kui pooled. Niipea, kui Eesti vabariik sündis, see kohe ka okupeeriti. Kui Eestimaa Päästekomitee kuulutas 24. veebruaril 1918 Maapäeva manifestiga Eesti iseseisvaks demokraatlikuks riigiks, jõudsid juba samal päeval Tartusse ja järgmisel päeval Tallinna Saksa keisririigi väed. Nädalaga oli Wilhelm II kontrolli all kogu Eesti.
Novembris alistus Saksamaa esimese maailmasõja tulemusena Antandile ning oma pealetungi Eestile alustas Lenini Punaarmee. Eestlased suutsid Vabadussõjas Nõukogude väed uskumatul kombel tagasi lüüa. Alles kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist saime vastu võtta põhiseaduse, luua riigikogu ja korraldada esimesed vabad valimised.
Minu vanaema räägib mulle sageli lugusid teise maailmasõja ajast ja sellest, et ta oli kõigest 15aastane, kui Vene võimud ta ema vangistasid ja tal tuli üksi hakata mudilastest õe ja venna eest hoolt kandma. Mõtlen tihti sellele, kui palju sõjaõudusi, pommitamisi, vägivalda, kodude ja lähedaste kaotusi on pidanud üle elama meie esivanemad.
Veel on elus viimased põlvkonnad inimesi, kes mäletavad sajandi eest hargnema hakanud ajaloolisi sündmusi omal nahal. Kogugem nende lood Eesti vabariigi sünnipäevaks kokku – see oleks väga ilus ja isiklik kingitus meie rahvale, igaühelt iseendale. Ka ma ise sätin viimasel ajal vanavanemate juures maal käies aina sagedamini diktofoni kohvilauale, sest tean, et varsti seda võimalust lihtsalt enam ei ole.
Mäletan eredalt seda kõikehõlmavat, rinnus paisuvat uhkust ja rõõmutunnet, mis mind valdas, kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus. Olin siis teise klassi minemas ja vaatasime õhtuti televiisorist ärevaid uudiseid Tallinnast, kus tankid olid linnatänavatel ja teletorni piirasid vene sõjaväelased. Küsisin emalt murega: „Kas nüüd tuleb sõda?” Õnneks seda ei juhtunud ja Nõukogude Liit lagunes. See oli suurim õnn, mis meiega möödunud aastatuhande lõpul juhtuda võis. Vabadus ja rahu on hindamatud, kalleimad kingitused võimalikest.
Eesti vabariik elab 2018. aastal hästi. Me oleme rikkamad kui eales varem, elame kaua ja leiame vahel ka võimalusi reisimiseks. Kuid maailm pole meile alati lahti olnud: Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu totalitaarne eksperiment surus meid rangesse piiridesse, hävitas kodanikuühiskonna ja lõhkus sotsiaalse sidususe tükiks ajaks. Vastastikune usaldamatus ja suletus on jätnud sügavad jäljed ning taas on Eestis pead tõstmas vihane rahvuslus, millele oma vabariigi aastapäeva kõnes osutas ka president Kersti Kaljulaid.
24. veebruari õhtul Tallinna vanalinnas kõndides sattusin vastu kõndima EKRE tõrvikurongkäigule – minust möödusid mornid inimesed, pettunud oma riigis ja selle juhtides. Samal päeval tähistasid sajad inimesed Eesti vabariigi 100. sünnipäeva Lätti alkoholi järele sõites. Mul oli nende pärast häbi ja mul on neist kahju. Kui inimesed hindavad oma elu kvaliteeti ja riigivalitsemist õlle hinna järgi, on see kurb. Kui aga rahvuslaste erakond eesotsas Mart Helmega rakendab meie ühise ajaloolise pidupäeva parteipropaganda vankri ette, vastandudes põhimõtteliselt riigipea vastuvõtule nagu Edgar Savisaar enne teda, on seda lihtsalt õõvastav kõrvalt vaadata.
Liberaalses demokraatias on muidugi kõigil õigus oma arvamusele ja vastuoksustele, ka Eesti vabariigi 100. sünniaastapäeval. Et käesolevasse aastasse jääb riigikogu valimiste eelne aeg, näeme tänavu valitsuse suunal veel eriti palju kriitikanooli ja rahulolematust. Kõige selle taustal tasub aga meeles pidada seda, kui palju meil on ikka vedanud, et saame elada rahu ajal ja tõeliselt demokraatlikus riigis. Jää vabaks, Eesti!
