Tarbijakaitseametisse pöörduvad sageli tarbijad, kes on saanud teate inkassoettevõttelt võlgnevuse kohta, mille olemasolust ei olnud tarbija teadlik. Amet kutsub üles tarbijaid hoolitsema selle eest, et on esitanud enda korrektsed kontaktandmed ja ühtlasi juhib ka võlausaldajate tähelepanu nõude tõendamise kohustusele.
Olukorras, kus tarbija ei täida sõlmitud lepingust tulenevat kohustust, näiteks jätab tasumata teenuse või toote ostuarve, on võlausaldajal õigus nõue võlgniku nõusolekust hoolimata loovutada inkassoettevõttele. Inkassofirmad tegutsevad üldiselt kahel alusel – nad kas on omandanud võlausaldajalt nõude ja saanud seeläbi ise võlausaldajaks või on võlausaldaja volitanud neid võlausaldaja eest võlgu sisse nõudma. Tasub teada, et nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale andma üle nõuet ja muid kohustusi tõendavad dokumendid.
Inkassofirma peab tõendama nõuet
Nõude aluseks olevates dokumentides peavad kajastuma nõude tekkimine või selle sisu, näiteks lepingu dokument, millest tulenev nõue loovutati. Eeltoodu tähendab ka seda, et inkassoettevõtja on kohustatud tõendama nõude olemasolu. Lisaks tuleb vanal võlausaldajal uuele võlausaldajale edastada nõude esitamiseks vajalikku teavet, eelõige peab võlausaldaja inkassole edastama teavet võlgniku isiku ja elu- või asukoha, nõudele vastava kohustuse senise täitmise ning sellega seonduvate asjaolude kohta ja võimalike võlgnikul nõude suhtes eksisteerivate vastuväidete kohta.
Kui tarbija on sõlminud lepingu kauplejaga, tuleb tarbijal veenduda, et lepingus fikseeritud andmed oleksid kehtivad, näiteks nimi, aadress ja e-postiaadress. Kehtivate kontaktandmete olemasolu aitab vältida võimalikke probleeme võlgnevuse sissenõudmisel. Sageli on maksehäireregistrisse või inkassosse sattumist võimalik ära hoida, lihtsalt uuendades oma kontaktandmeid. Tihti siiski selgub, et tarbija ehk võlgnik on muutnud oma aadressi või muid kontakte, mistõttu ei ole ta saanud kätte võlateateid.
Sissenõudmiskulud on seadusega piiratud
Seadusest tulenevalt on inkassofirma sissenõudmiskulud piiratud. Piir sõltub sellest, kas tarbijaga sõlmitud leping on veel kehtiv või enam mitte ning võla suurusest.
Sissenõudmiskulude piir lepingu kehtivuse ajal on iga tähtajaks täitmata rahalise kohustuse eest, näiteks iga tasumata arve, maksegraafiku osamakse jne, võimalik tarbijalt nõuda 5 euro suurust sissenõudmiskulu. Eelnevalt tuleb inkassofirmal tarbijale saata täitmata rahalise kohustuse kohta tasuta teatis.
Pärast lepingu lõpetamist on võimalik nõuda tarbijalt sissenõudmiskulusid alljärgnevate piirmäärade ulatuses: kuni 500 euro suuruse nõude korral on sissenõudmiskulud kuni 30 eurot, 500-1000 euro suuruse nõude korral kuni 40 eurot ning üle 1000 euro suuruse nõude korral on sissenõudmiskulud kuni 50 eurot. Võla sissenõudmiskulude hulka loetakse kõik kulud, mida ettevõte peab tegema, et saada võlgnikult raha kätte. Nendeks kuludeks võib olla võlgnikule helistamine, meeldetuletuskirjade saatmine jne. Lisaks on tarbijal õigus küsida võlgnevuse sisu, kui suur on sissenõudmiskulud, põhivõlgnevus jne.
Juhul, kui tarbijale on esitatud alusetu võlanõue tuleks nõue vaidlustada edastades inkassoettevõttele kirjalik vastulause. Kui inkasso nõuab endiselt nõude tasumist, kuid ei esita nõude aluseks olevaid dokumente ning tarbija on veendunud, et nõue on alusetu, on tarbijal õigus pöörduda avaldusega tarbijavaidluste komisjoni poole.
Pille Kalda, tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert
