Ahto Lobjakas: Rossija Segodnja ehk Ajakirjandusvabaduse kahe teraga relv

Eesti valitsuse otsus mitte lubada siinseile Euroopa Liidu eesistumise üritustele Venemaa riigiajakirjanikke on eestikeelse valijaskonna seas populaarne, kuid sügavalt ekslik.

Riigi tuleviku vaatepunktist on tegemist strateegilise veaga. Ajakirjanduse politiseerimine tähendab konfliktijoone nihutamist naabriga sinna, kuhu see ei kuulu. Eesti hakkab vastasseisus Venemaaga üha enam omandama vastase näojooni. Need, nagu teame, ei lange kokku ei Euroopa Liidu ega õhtumaiste põhiväärtustega. Valitsus, mis võtab endale vabaduse hakata hägustama ajakirjandusvabaduse piirjooni, saeb oksa, millel ise istub. Tsivilisatsioonide konflikti piiril asuv riik peab põhiväärtuste asjus olema n-ö püham paavstist endast. Vastasel juhul ähvardab teda vajumine konflikti eikellegimaisesse sohu, kus pole ei head ega halba, õiget ega valet.

„Eesti ametiasutused jätavad endale õiguse mitte akrediteerida ega käsitleda meediaväljaannetena kanaleid – Rossija Segodnja kontserni kanalid –, mille toimetused ei ole sõltumatud ja mis ei järgi head ajakirjandustava,” öeldakse Eesti ELi eesistumise pressiteates, mis põhjendas kahele Vene riikliku uudisteagentuuri Rossija Segodnja esindajale ligipääsu keelamist ELi välisministrite mitteametlikule kohtumisele.

Teates süüdistatakse agentuuri „vaenulikus mõjutustegevuses” ja propaganda edendamises meediavabaduse kattevarjus. Kellelgi saab vaevalt olla kahtlust, et Venemaa riiklikud infokanalid teenivad ühtlasi riikliku propaganda eesmärke – ning see propaganda pole kindlasti Eesti-sõbralik. Eesti valitsus astub oma halvasti läbimõeldud avaldusega ise üle punase joone, mis hoiab lahus riigivõimu ja ajakirjanduse. Sel eraldusjoonel on vabas ühiskonnas fundamentaalne tähtsus. Eesti riigikohus on leidnud, et sõnavabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks peamisi ühiskondlikke väärtusi. 

See määratlus annab meile kahe teraga relva. Üheltpoolt peab ajakirjandus olema vaba, RossijaSegodnjaaga ei ole. Teisalt ei ole ühelgi valitsusel õigust dikteerida, milline on aktsepteeritav ajakirjandus või kes on ajakirjanik. Selleks on ELis ja mujal vabas maailmas ajakirjandusväljaanded, kes reguleerivad oma tegevust ise või vajadusel kohtuvõimu vahendusel. Eesti riik on aga nüüd endale võtnud „õiguse” otsustada, milliste väljaannete toimetused on sõltumatud ja millised järgivad head ajakirjandustava. Kogenum ja vanem riik poleks endale sellist eksimust lubanud. Sama tulemuse oleks saanud palju diskreetsemalt. Ametivõimude akreditatsioon on alati rohkem või vähem suvaline protsess. Pressiruumid on kitsad, kunagi ei jõua küsimusi esitada kõik tahtjad. Valikud on vältimatud, neid teevad ka kõige demokraatlikumate riikide valitsused ja nende pressiesindajad.

Nagu aga osutab mitu tunnustatud eksperti Brüsseli meediaväljaandes EU Observer, ei tohi demokraatlikes riikides selliseid otsuseid teha avalikult poliitilistel kaalutlustel. Eesti eksis siin euroopaliku normi vastu. Ida-Euroopa riikide kauaaegne toetaja Jonathan Eyal, kes on Briti prestiižika Kuningliku Ühendteenistuste Instituudi üks juhtfiguure, ütleb, et akrediteerimisotsused lääneriikides on „bürokraatlikud”, mitte poliitilised. Stefan Meister Saksamaa Välissuhete Nõukogust ütleb sisult sama, pakkudes, et sellise otsuse pidanuks langetama kohus, mitte valitsus. Ükskõik kui hästi argumenteeritud võib olla poliitiline motivatsioon, ei tohi sel rahu ajal vabas ühiskonnas olla kohta ajakirjanduse määratlemisel. Veel vähem võib endale sellist asja lubada ELi eesistujariik, kelle ülim kohus on oma positsiooni mitte kasutada erahuvide teostamiseks.

Eesti sammul saialgusest peale olla vaid deklaratiivne väärtus. Nagu osutab teiste seas Eyal, on otsus „veider” ajastul, mil libauudiste rünnakud sotsiaalmeedias ja mujal trumpavad ammu üle selle, mida kaks korrespondenti kirjutada jõuaks. Meister lisab, et nii on Eesti ühtlasi andnud Venemaale asjatu argumendi järjekordseteks süüdistusteks, et EL ise rikub meediavabadust.

Eesti kastab end ise väga sügavasse vette. Tegemist on suure poliitikaga. Eesti žestid Venemaa suunal eeldavad lääneliitlaste toetust, ilma me neid endale lubada ei saa. Nüüd oleme endale tõmmanud Brüsseli ajakirjanike keskorganisatsiooni pahameele, asjatundjad mõistavad liigutuse hukka ning võime olla kindlad, et Brüsselis toimuvatel üritustel Eesti keeld Vene riigiajakirjanikele ei kehti. Miks? ELiametlikelt institutsioonidelt saaks umbes sellise vastuse: ajakirjandus peab olema vaba poliitilisest kontrollist nii Venemaal kui ka Eestis.

Tulevikku vaadates on huvitav näha, kui põhjalikult ja järjepidevalt kavatseb Eesti valitsus rakendada sel nädalal deklareeritud printsiipe ülejäänud maailma riigiajakirjanduse suhtes. Riigiajakirjandus on mingis vormis olemas igal pool. ELis, USAs ja mõnel pool mujal kaitseb selle ajakirjanikke võimude poliitilise sekkumise eest seadus. Pimedalegi on selge, et ajakirjandusliku hea tava ja sõltumatusega on juba mõnda aega pehmelt öeldes kitsas käes meie endi NATO ning ELi liitlaste Poola ja Ungari riigiväljaannetes (ja erasektoriski, kuhu riigid sekkuvad üha jõhkramalt). Oma deklareeritud printsiipidele truuks jäädes peaks Eesti valitsus nüüd keelama nendegi esindajaile ligipääsu ELi pressikonverentsidele Eestis. Sama peaks veel kõrgema kaarega käima Hiina, araabia riikide ja paljude teiste maade riiklike infoagentuuride korrespondentide kohta. Seda me valitsus muidugi vaevalt julgeb teha. Kahjuks on ilmne, et Eesti avaldus ei seisa mitte ajakirjandusvabaduse eest, vaid on motiveeritud meile olemuslikust ja olelusvõitlusena tunduvast vastasseisust naabriga. Eesti positsioon ütleb ainult seda, et meie võime keelata, keda tahame, teised keelaku, keda ise tahavad. Peame muidugi lootma, et soov Venemaa ajakirjandust reglueerida ei kasva üle sooviks hakata meie oma ajakirjanikke litsentsima vastavalt sellele, mida peab valitsus „sõltumatuseks” ja „heaks tavaks” ja mida mitte. 

PS Kui keegi peaks küsima, mida arvata Emmanuel Macronist, kes aprillis keelas oma pressikonverentsidele ligipääsu Russia Today ajakirjanikele, siis vastus on, et ta tegi seda poliitikust presidendikandidaadina. Prantsuse riik pole sama otsust teinud. Ikka põhjusel, et ajakirjandus peab võimust sõltumatu olema, see on vajalik võimu enda jaoks vabades ja demokraatlikes ühiskondades.

Ahto Lobjakas

kolumnist