Aidi Vallik. Arhiiv
Selle kooliaasta viimasel kooliesinemisel esitati mulle küsimus, mis tegelikult mind natuke segadusse ajas.
Nimelt küsisid kolmanda klassi lapsed, mis ma vabal ajal teen, kui ma parasjagu midagi ei kirjuta. Vabal ajal? Mis mõttes? Mul ei ole vaba aega. Ma kas kirjutan, teen ülejala tüütuid majapidamistöid või olen aias labida ja kõplaga, kaevan, rohin, külvan ja istutan. Või võtan üles. Aga vahel on tuju ja siis kirjutan midagi sellist, mida keegi mult tellinud ei ole ja millega ükski lubadus, kohustus või tähtaeg ei seo. Lihtne. Ei, aga see on ju töö, ütlesid lapsed! Mis ma päriselt vabal ajal teen?
Mis sa oskad siis kosta või vastata. Et vastata ei osanud, küsisin vastu: aga mis siis, kui see meeldib? Kui meeldib midagi teha, või meeldib selle tegevuse tulemust näha saada, või meeldib selle tegevuse idee, kas see siis on töö või vaba aja tegevus? Töö või lõbu? Töö või mäng?
Kolmandikud mõtlesid ja leidsid, et kui meeldib, siis on ju teine asi. Et siis võib ka mingi töö tegemine olla vaba aeg, mäng ja lõbu. Mulle meeldis väga, et nad sellele järeldusele jõudsid ja mind (ning iseennast) sellele mõtlema panid.
Lugesin mitte väga ammu ühe käitumispsühholoogia uuringu kokkuvõtet, mille järgi tunneb inimene oma töös ja tegevuses kõige rohkem rahulolu, kui ta ei tegutse mitte väliste stiimulite või hirmu ja sunni mõjul (nt kõrgem palk, prestiižsem ametikoht, teiste halvakspanu kartus, raha- ja pereprobleemide vältimine jms), vaid sisemiste motivaatorite mõjul – teisisõnu eneseteostuse vajadusest –, ja kui tema tegevusega kaasneb ka mõningane tunnustus. Millalgi varem olin lugenud veel üht käitumispsühholoogide uuringut, mis käsitles mängulist elementi ning selle rolli olulise motivaatorina eri liikide (sh inimeste) igapäevases toimetulekukäitumises. Umbes et kass püüab küll hiire, et süüa saada, kuid seda püüdes lõbutseb ju omajagu. Selletaolisi näiteid toodi ka inimese kui liigi kohta olevikust ja ajaloost, mil mänguliste elementidega kinnitati oma saavutusi ja staatust teistele ning tõestati oma suutlikkust iseendale. Uuring sidus tihedalt mängulise elemendi ja eneseteostuse, mis muudab tehtava raskegi töö nauditavaks.
See ongi see, mille nimel tuhanded ja tuhanded sportlased treenivad ja võistlevad oma võimete piiril, hing paelaga kaelas ja lihased piimhapet täis. Või mille pärast suunduvad oma eluga riskides kõrgmäestikesse raskusi ületama alpinistid. Mille pärast nõustuvad kõrges rohus puukide keskel neli, viis ja kuus tundi vagusi objektiivi taga lamama loodusfotograafid. Või mille pärast, ütleme, mina vehin aias labida, käru ja kõplaga ringi praegusel ajal umbes … kogu selle aja ööpäevast, mis uneajast ja kirjutamisest üle jääb.
Mõtlesin tegelikult juba varem, ilma nende uuringutetagi, et töö on inimese eneseteostuse vahend. Sest just viimane seob endas mängulise elemendi ja tugeva sisemise motivatsiooni, mille koosmõjul võib inimene näha kui suurt vaeva iganes ja ikka selle üle õnnelik olla. Et tõeline õnn inimese elus on, kui tema sisemiselt motiveeritud ja osalt mänguline eneseteostus talle ka äraelamise võimaldab. Paljudes loovelukutsetes, tehnikas, inseneerias ja spordis on see kogu aeg võimalik olnud. Minu meelest loob tänapäevane elu aina juurde võimalusi elatada end oma lemmiktegevusalaga. Valida oma elustiili. Ning kaugtööl või ettevõtluses olla ise oma aja peremees.
Mind teeb natuke murelikuks üks asi. Kui mõtlen nende kolmandike peale, kellest kogu see lugu alguse sai, siis kas nad ikka saavad õigel ajal teada, mida neile meeldib teha? Sest ma näen tegelikult enda ümber ju nii palju täiskasvanuidki, kes seda ei tea või kellel pole lihtsalt olnud õnne seda teadmist realiseerida… ja kelle tööelu on seetõttu olnud juhuse või palga suuruse määrata, ning sellisena üks igavene piin, kannatus ja pensioniootus. Aga nii on ju väga raske elada.
Kui mõtlen, et need tänapäeva lapsed, nende võimalus maitsta oma lapsepõlves igasugust tegevust on ju hoopis väiksem, kui oli minuvanustel omal ajal. Praegused lapsepõlved mööduvad ju nii suures osas vaid ekraanide taga ja mõnes trennis. Pikad päevad täis koduseid väikesi kohustusi õues ja toas, tormakaid ja leidlikke õuemänge, ehitamist, meisterdamist, liikumis-, loovus- ja rollimänge – kui paljud lapsed tänapäeval neis ennast otsida saavad? Kui nad aga ei saa, siis kuidas nad jõuavad üldse arusaamisele enda tugevustest ja nõrkustest, meeldivaist ja mittemeeldivaist tegevustest, kuidas nad leiavad endas üles selle, mis neis tõelise tuhina tekitab ja mille nimel nad on nõus eneseületuseks?
Ei tea. Ehk on neil õnne. Ehk leiavad nad endas selle millegi üles ka mõne sellise tänapäevase värgi abil, mille peale mina suhteliselt lubjakana ei tulegi.
Arutame siin seda, mis on ammu läbi arutatud.
kui töö on lõbu ja pidevalt, siis peabki sellest kusagil kaugel lõõgatuma