Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst
Mu töös on päevi, mil tundub, et olen võlur. Kohati pikkadest päevadest hoolimata suudan veel poole ööni igasuguseid olusid spontaanselt lahendada, kuigi silmad justkui vajuvad juba kinni ning aju vist juba mitu tundi tagasi lõpetas kehaga koostöö ja ratsionaalse mõtlemise oskuse. Siis on päevi, mil tahaksin olla võlur. Saaks jalad seina peale panna ja päev otsa logelda, sel ajal kui kõik hädalised mingi võlukepikese abil terveks saavad. Või looksin lausa enda maagilise koopia, kes minu eest töö teeks? Või kaks? Või kolm? Kas või mõni kratt kuluks marjaks, kui muud moodi ikka kohe üldse ei saa. Mitu teisikut teil vaja oleks, et elu muhedamaks muutuks? Kõigest hoolimata aga on parimad need päevad, kus ma justkui midagi erilist ei teegi, aga patsiendi omanikele olen nagu valges kitlis (või siis sõnnikustes tunkedes) selgeltnägija. Sest kuidas ma muidu nii täpselt teaksin kõiki neid asju, mis nad mulle rääkimata jätavad?
Hiljuti oli mul probleeme ühe kroonilise kõhulahtisusega kassiga. Igatepidi üritasin ma tema probleemidest jagu saada. Esialgu kahtlustasime parasiite, kuid ussirohust ei olnud kasu mitte midagi. Siis mõtlesime soolepõletikule, aga vereproov näitas, et põletikku ei ole. Ükskõik, mida ma ka ei teinud, kord oli kassil seedimine korras ja siis jälle korrast ära. Lõpuks jäi diagnoosina üle vaid toidutalumatus. Selgus, et kassil on hiljuti toitu vahetatud, ja see võis isegi probleemide algusajaga kokku langeda. Kuna tegemist oli küllaltki paksu isendiga, oli ta dieedile pandud. Kuigi tundus ebatõenäoline, et kvaliteetne toit peaks kassi seedimise sassi ajama, katsetasime ka selle vahetusega. Edutult. Kuigi olin seda juba kümme korda küsinud, proovisin ka sel visiidil uuesti teada saada, kas kass ikka kohe kindlasti mitte midagi muud peale oma krõbinate ei söö. Kas lapsed ja vanaema talle midagi ei poeta? Õuest ta midagi kätte ei saa? Kompostihunnikust kas või? Siiani nõutult päid raputanud omanikud jäid viimase küsimuse peale kõhklema. Nojah, seda et kompostihunnikus on kassi küll nähtud viimasel ajal vähe sagedamini, jah… Sel korral ei saanud omanikud koju kaasa mitte uut ravi, vaid ehitusjuhised. Järgmiseks nädalavahetuseks oli kompostihunnikule kast ümber ehitatud ja läks veel paar päeva ning kassi kõhulahtisus oli lahendatud. „Kust te küll teadsite?” päris omanik minult telefoni teel rõõmsalt. Eks abiks oleks ikka, kui loomi ja inimesi kõikvõimalikes asjades kahtlustada. Kuigi kompostihunnikud on üldiselt koerte meelispaik, ei ole ju välistatud, et kass on oma pere labradorilt mõne suurema lolluse selgeks õppinud, et dieeditamisest tühja kõhtu täita.
Kui minu kolmas silm ennast parasjagu suleb, võin sellest hoolimata rahulikult edasi toimetada, sest kindlasti on mõni teine selgeltnägija käepärast, kes aitab mu patsiente õigele teele. Eelmisel aastal sattus kliinikusse üks koer, kes oli õnnetult auto alla jäänud. Vanemal loomal olid trauma järel lahtine luumurd ja suured vigastused pea piirkonnas. Kliinikusse jõudes oli koer teadvusetu, hoides eluga vaid veel õhkõrna ühendust. Omanikud olid üldiselt juba valmis eutanaasiaks, kuid selgitasid mulle, et olid igaks juhuks ka pere sensitiiviga telefonitsi ühendust võtnud. „Ta näeb koera pea kohal suurt musta laiku,” seletas peremees mulle, „aga hing on veel sees.” Noogutasin ja hingasin kergendatult välja. Vähemalt ei nähtud koera kohal mingeid vaime, mida olnuks mul vaja hakata välja tõrjuma.
Laiaulatuslikele oskustele vaatamata jääb minule ja ilmselt ka enamikule mu kolleegidele küllaltki kaugeks see telefoni teel ravimise kunst. Kahtlustan aga ka, et meil lihtsalt puudub soov seda maagiat edasi arendada, sest ükskõik, mis pidi me ka ei prooviks, ei suuda omanikud ikka kodus oma lemmikuid õigesti diagnoosida. Selgub, et see kuus aastat kõrgharidust, mis me läbima peame kutsetunnistuse saamiseks, pole siiski päris maha visatud aeg. Alles hiljuti helistas mulle üks proua, kes oli oma kassil südamehaigust diagnoosinud. Loom pidavat raskelt hingama. „Teate, mul on mõnikord samamoodi, kui vererõhk väga madalaks läheb, ma tean neid asju,” selgitas proua mulle telefoni teel. „Oodake, ma panen telefoni korra kassi lähedale, siis saate kohe aru,” jätkas proua ja enne kui ma veel jõudsin protestida, oli telefonitoru juba Miisule edasi antud. Raputasin vaikselt pead ja jäin taustamuusikaks Miisu kähisemise kõrvalt teiselt poolt toru tulevat Elmari raadiot kuulama.
Tuhat tänu!