Jaanus Karilaid: Rahvas ongi riik!

Haapsalu volikogu esimehe Jaanus Karilaiu kõne eilsel linnajuhtide vastuvõtul Haapsalu kultuurikeskuses.

Kuue aasta pärast möödub sajand Eesti Vabariigi väljakuulutusest. Täna, oma riigi 94. sünniaastapäeval, vaatame ärevalt, kuid siiski teotahteliselt vastu tollele tulevasele tähisele. Me tahame olla kindlad, et Eesti veab välja
kaugemalegi kui oma sajandikünniseni. Just sellepärast on Eesti rahvas täna üksmeelsemalt ja tegusamalt kui kunagi varem hakanud mõtlema oma riigi homsele. Me muretseme Eesti Vabariigi tuleviku pärast. Me hoolime. See on meie suurim aastapäevakingitus oma riigile.

Alates taasiseseisvumise ajast 20 aastat tagasi on meie suhe oma riigiga märgatavalt muutunud. Ennastsalgav ühine iseseisvuspüüd on asendunud enesekeskset omakasu silmas pidava ärimeelega. Jäägitu usaldus vastsündinud riigi institutsioonide vastu on asendunud „reitinguga“ – paraku langevaga.

Avatud rahvuslikkus, mida juba 1918. aasta veebruaris deklareeris „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ – see avatud rahvuslikkus, mis meid ühendas 1991. aasta augustis –, see avatud rahvuslikkus on asendunud rahvusliku kitsarinnalisusega, mis on meid viinud kallilt kinnimakstavasse isolatsiooni.

Eesti majandus ja rahandus on rahvusvaheliselt mässitud seostesse, millest rahvas enam aru ei saa. Rahvas, kes on sajandeid silma paistnud oma kirjaoskuse poolest, ei saa enam aru käimasolevast koolireformist ning õpetajate alahindamisest nüüdses Eestis. Aga meie muretseme Eesti Vabariigi tuleviku pärast. Me hoolime. See on meie suurim aastapäevakingitus oma riigile.

Meilt ei tasu seejuures oodata lausvaimustust. Mullu novembris märkis välisminister, et talle on (tsiteerin) „väga üllatav kohata Eesti riigi veendunud alavääristamist ja puudulikku eneseusku oma riigi ja meie inimeste võimesse riigina käituda” (tsitaadi lõpp). Meenutagem talle teda ütlust vabariigi aastapäeval!

Ja juba märtsis oli tollane kaitseminister unistanud (ma tsiteerin): „Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata.” (Tsitaadi lõpp.) Ta ei saa aru, et usk Eesti riigisse ei tule mitte „konstrueerida“, vaid tagasi võita! Tagasi võita see usk, millest Eesti riik 94 aasta eest sündis ja 20 aasta eest taassündis.
Tagasi võita see usk – et edasi minna.

Ajalugu näitab, et kui kuulutakse ühte usku, siis rahvuslik kuuluvus minetab tähtsuse. Me teame, et tänases Eestis on paremjõude, kes riikliku patriotismi ehk isamaalisuse seostavad kitsalt rahvusega. Seesama jõud ei võta aga mitte midagi ette rahvusliku hariduse kängumise, eestlaskonna puhtfüüsilise vähenemise ja väljarände vastu!

Üks vasakjõud tuli nüüd välja vastupidise loosungiga – et meie patriotism peab põhinema mitte rahvusel, vaid kodakondsusel. Seda ajal, kus kodakondsusest on saanud mahamüügi ning odava väljamüügi kaup!

Ja valitsus mängib rahvusvahelisel laual maha nii rahvuslikke kui ka kodanike suveräänsust, võttes maksta võõraid laene ning üritades kitsendada infovahetusvabadust.

Aga rahvas muretseb Eesti Vabariigi tuleviku pärast. Rahvas hoolib.

Millele oleks meil toetuda olukorras, kus iseseisvas Eestis on oma rahvast iseseisvunud ka valitsus – omaenda presidendi, omaenda parlamendi, omaenda prokuratuuri, omaenda kaitsepolitseiga? Öelge mulle, milles oleks veel meie elujõud, meie usk, lootus ja armastus, mis meid siin oma maalapil kinni hoiaks! Sest praegu hoiavad paljusid siin kinni üksnes vanadus ja vaesus, kuhugi äramineku võimaluse puudus.

Eesti rahva igavese elujõu nimi on usaldus. Usaldus oma riigi vastu ei pea olema usaldus presidendi, usaldus riigikogu, usaldus valitsuse vastu. Usaldus oma riigi vastu võib väljenduda ka lihtsalt selles, et me saame usaldada
üksteist oma igapäevases elus. Et me käitume üksteisega inimestena. Ausate, üksteisest hoolivate inimestena. Kui me hoolime üksteisest, siis hoolime ka oma riigist – hoolimata ajutistest valitsustest.

Viimatistel meeleavaldustel toodi välja peaministri pilt allkirjaga „Riik – see olen mina“. Need, kes tolle pildi välja tõid, tahtsid sellega öelda, et ka nemad on riik.

Kallid kaaslinlased ja kaasmaalased – ka meie oleme riik! Meie tahame kestma jääda. Aga kestma jääda saame vaid siis, kui meil jätkub üksteisega läbi käies igapäevast usaldust. Just see usalduse jõud paneb meid uskuma, et Eesti veab
välja kaugemalegi kui tulevase sajandikünniseni. Meie hoolime. See on meie tänavune suurim aastapäevakingitus oma riigile.

Ilusat pidupäeva!