Jüri Saar: kes kardab valijameest?

Parafraseerides Edward Albeed saab nüüd vastata, et presidendivalimiste minekut valijameeste kätte kardab Reformierakond. Või vähemalt osa Reformierakonna juhtliikmeid. Ütles ju selle otseselt välja nimetatud erakonna juhatuse liige Rein Lang. Osava sõnaseadjana täpsustas ta, et valimiskogu puhul hirmutab teda võimalus, et meie järgmiseks presidendiks saab EKRE peamees mõisnik Helme.

Selles väites on tegelikkusele vastav pigem esimene pool, kuid teise poole kinnituseks pole vähimaidki fakte. Muidugi pelgab Reformierakond põhimõtteliselt võimalust, et presidenti hakatakse „tegema” ilma nendeta. Kui kogu riigielu on viimased enam kui 14 aastat käinud nende juhiste ja näpunäidete järgi ja neist pole üheski olulisemas teemas mööda mindud, siis kuidas alla neelata, et nende välja pakutud presidendikandidaat ei saagi seda positsiooni. See on nii-öelda isalik kartus asjade käest ära mineku pärast, kui teda enam piisaval määral ei kuulata.

Mis siis küll edasi juhtuma võib hakata reformistide arvates, tuleks muidugi küsida nende endi käest. Oletuslikult peetakse ohtlikuks lööki tegija imagole, mis võib viia populaarsuse vähenemisele valijate hulgas. Võib-olla peljatakse Meri-taolise presidendi tulemist, kes hakkab parteide käest nende tegevuse kohta rangelt aru nõudma. Või hakkab huvi tundma viimase presidendi ametiajal toimunud kummaliste kinnisvaratehingute ja haldamispraktikate vastu. Või esitab valitsuse vahetumise korral kes teab mis tüübi peaministri kohale.

Ei tea, need hirmud on paraku kõik tühipaljad oletused ja fantaseeringud, kuid selle väite kohta, et keegi kardab tõsiselt Mart Helme valimist presidendiks, võib küll kindlalt öelda, et tegemist on blufiga. Arvamust, et meie valijamehed võiksid anda massiliselt oma eelistuse nimetatud persoonile, ei kinnita mitte ükski fakt ei avaliku arvamuse küsitlustest ega kuskilt mujalt. Muidugi oleks see Eesti presidentluses suur samm edasi, lausa hüpe üle „seisuslike piiride”, kui president-talunikule järgneb selles ametis kohe president-mõisnik. Ja kui Ärma talust viiakse presidendi residents koos sinna juurde kuuluvaga otsemaid Suure-Lähtru mõisa, mille omanik hakkab seda Eesti riigile välja rentima.

Mõisnik ise kiidab oma suuri võimalusi trumpilikus stiilis, kuid vaevalt Reformierakonna ajutrust niisugust ärplemist tõsiselt võtab. Kartuse põhjuseks näib olevat pigem tõeline erakondadeülene kandidaat Allar Jõks. Temast, kes ei taha midagi muud, kui väärikal viisil presidendiametit pidada, võib justkui kõike oodata. Mis diile sellisega teha, mida talle üldse oskad pakkuda? Küllap on vanemail poliitikas olijail meeles Jõksi tõrksus erakondade suuniste täitmisel õiguskantsleri ametis ja ilmselt on tal veelgi „patte”, mis teevad tast Reformierakonna ürgvaenlase. Nagu üks poliitkommentaator tublisti liialdades väitis.

Tegelikult ei vasta seegi kartus faktidele ja praegustele jõuvahekordadele ega kõlba prognoosima sündmusi ei enne ega ka mitte pärast presidendi äravalimist. Põhjus on lihtne. Paradoksaalsel kombel on Allar Jõks ka Reformierakonnale hea kandidaat, sest tema valimine aitaks kõige suurema tõenäosusega säilitada valitsuskoalitsiooni ning Reformierakonna kodurahu. Kõik muud praeguseks laual olevad variandid eeldavad kas „käteväänamist” koalitsiooni sees või pettunute leeri teket enda erakonnas. Need kõik kalduvad kaasa tooma raskelt ennustatavaid tagajärgi, mistõttu tuleks niisuguseid samme vältida.

Välja aitaks ühiskandidaadi taha tulemine. Esiteks on Jõksil juba kahe erakonna toetus, kellest üks kuulub koalitsiooni ja teine opositsiooni. Teiseks on ta saanud sõbraliku signaali suurimalt opositsioonierakonnalt – Keskerakonnalt. Kolmandaks ei ole välistatud, et Jõksi toetuseks annavad hääli riigikogus ka teiste erakondade saadikud. Nii et kunagi avalikult antud veksel lisada Reformierakonna 30 häält sellele kandidaadile, kes saab 38 häält teistelt fraktsioonidelt, oleks täiesti võimalik auga lunastada.

See oleks Reformierakonna poolt tõesti väärikas samm, mis näitaks ka selle erakonna otsustajate võimet arvestada Eesti huvisid laiemalt. Ja demonstreeriks tõelist riigimehelikku tarkust olulistel hetkedel muuta oma käitumist vajalikus suunas. Nii et kellelgi pole vaja karta ei valijameest ega ka mitte Jõksi uue presidendina.

Jüri Saar,
TÜ kriminoloogia professor, Vabaerakond