23. korda kogunesid ajaloolased ja ajaloohuvilised suve kõige ilusamal ajal Haapsallu, et pidada maha järjekordne ajalookonverents.
Esimest korda konverentside ajaloos sai Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis räägitule kaasa elada ka interenetiülekande vahendusel.
SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumite igasuvune konverents on tuntud oma kõrge taseme poolest ja erand polnud seegi kord. Esinejate hulgas oli nii tuntud ja tunnustatud ajaloolasi, kes varasematest konverentsidest tuttavad nagu Tiina Kala, Anu Mänd ja Jaak Mäll, kui ka neid, kes konverentsil esimest korda üles astusid.
Konverentsi avas Vilniuse ülikooli arheoloogiateaduskonna teadur Heidi Luik, kes arutles, kas 2013. aastal Soome abielupaari poolt Perakülast leitud sarvest ese võib olla muistne jahirelv või on sellel võinud olla ka mõni muu otstarve. Päris kindlat vastust, milleks ilmselt kiviajainimesed sarveset tarvitada võisid, Luik ei andnudki. Tema hinnangul võis see olla nii odaots kui ka näiteks võrgunõel.
Kunstiajaloolane Anu Mänd võttis vaatluse alla Saare-Lääne piiskoppide vapitahvlid ja hauakivid, mida leidub nii Haapsalu piiskopilinnuses ja siinsetes kirikutes, kui ka mujal Euroopas. Kõige sagedamini leiab Läänemaalt kivisse rajutuna 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses valitsenud piiskoppide Orgase kolme rombi ja Kyveli kolme tähega vappe. Piiskoppide hauaplaatidest on tänini säilinud üksikud ja sageli needki fragmentidena. Siiski on mõned tänaseks hävinud hauaplaadid omal ajal üles joonistatud ja tänu sellele on meil ettekujutus nende väljanägemisest. Saare-Lääne piiskoppide vappe ja hauatahvleid leiab kivisse jäädvustatuna kaugemaltki, näiteks Saksamaalt, Rootsist, Taanist, Itaaliast.
Keskaajauurija Tiina Kala ettekanne keskendus Lihula nunnakloostrile ja 16. sajandi keskpaigas valitsenud piiskop Johannes von Münchhauseni etteheidetest kloostrile. Piiskop heitis 1550. aastal kloostrile ette, et reformatsiooni järel ei jälgi klooster enam kloostri asutamisest alates kehtinud kloostrikorda ning vabaks on muutunud ka nunnade eluviis.
Eraldi puudutas Kala piiskopi etteheites sisalduvat väidet saksakeelse postilla tõlkimisest "liivimaa keelde". Kala sõnul on slegusetu kas "liivimaa keele" all peeti silmas eesti või alam-saksa keelt, mis samuti Liivimaal levinud oli.
Et tänavu on kunstnik Ants Laikmaa 150 sünniaastapäev, oli üks ettekanne pühendatud ka temale. Eesti kunstimuuseumi programmijuht-kuraator Liis Pählapuu ei rääkinud aga sedapuhku kunstniku loomingust, vaid hoopis kunstniku isiksusest. Pählapuu sõnul oli Laikmaa ühelt poolt rahvuslane, kelleks ta maalt pärit olles ärkamisaja järellainetuses kujunes. Teisalt aga võib kunstnikku nimetada ka dändiks, kelle jaoks oli oluline seltskonnaelu, kes armastas stiilselt riietuda ja tundis reisidel olles sümpaatiat suurlinnade vastu.
Laikmaa ettekanne tekitas kuulajaskonnas üksjagu poleemikat, sest Viljar Ansko ei tahtnud Pählapuu hinnangutega Laikmaa suhtes kuidagi nõus olla.
Konverentsi pärastlõunast osa alustas Pille Kippar Tallinna Ülikoolist, kelle ettekanne oli Koluveres 1924. aastast 1945. aastani tegutsenud hoolekandekoolist oli seotud ka isiklike mälestustega. Kippari isa oli Koluveres õpetaja ja hiljem ka direktor ning pere elas Koluvere lossis, kus ka hoolekandekool tegutses. Ettekandes keskendus Kippar kooli loomise ja käivitamisraskustele 1924. aastal: nii personali kui ka hoolealuste valikust, sellest, kuidas korda ja distsipliini juurutati, õppetööd koraldama asuti jpm.
Tehnikaalaseid ettekandeid muuseumi ajalookonverentsil kuigi sageli ei kuule, kuid sedapuhku rääkis Rene Levoll Eesti vanatehnika muuseumist Läänemaa esimesest autoomanikest. Levolli ettekanne oligi keskendunud peamiselt inimestele, kes enne esimest ilmasõda motorsõiduki suutsid soetada, Nende hulgas oli nii mõisnikke kui ka ettevõtlikke mehi, kes auto soetamise ja sõidteenuse pakkumisega perele elatist püüdsid teenida.
Konverentsi viimane ettekanne oli Eesti ajaloomuuseumi teadurilt Jaak Mällilt, kes rääkis probleemidest, millega tuli rinda pista Haapsalu piiskopilinnusesse rajatava keskajakeskuse ekspositsiooni koostamisel. Ettekanne oli üksjagu intrigeeriv, sest Mäll nimetas alustuseks häid ja halbu näiteid Eesti muuseumimaastikul.
Mälli hinnangul on paljude Eesti muuseumite näituste ja ekspedistioonide koostamise häda kujundajate ja muuseumitöötajate koostöö puudumine, mistõttu kujundus tapab ekspositsiooni. Halva küljena nimetas ta ka interaktiivsuse pealetungi, mis kasu asemel kahju toob, sest tehnika ei pea vastu. Kolmandaks halvaks küljeks näitustel peab Mäll plakatinäitusi, sest inimesed ei tule muuseumisse seintel olevaid kirju vaatama, vaid tahavad näha esemeid. Kõigist neist vigadest on Haapsalu piiskopilinnuse keskajakeskuse ekspositsiooni koostades püütud hoiduda ja selle asemel tahetakse pakkuda külastajale võimalust asju ise kogeda ja katsetada.
Fotod Arvo Tarmula
