Arheoloogi trepi alt leitud katkuohvrid maetakse Karuse kalmistule

Laupäeval sängitatakse Karuse surnuaiale neli 18. sajandi alguse katkuohvrit, kelle nimed õnnestus ajaloolasel Kalev Jaagol imelisel kombel kindlaks teha.

Kahe täiskasvanu ja kahe lapse luustik tulid päevavalgele tänavu kevadel, kui arheoloog Mati Mandel hakkas oma Peanse külas asuvale majale treppi ehitama. Trepisüvendit kaevates hakkasid umbes 55 cm sügavuselt paistma inimluud.

„Oli kohe selge, et tegemist on vähemalt paarisaja aasta vanuste matustega,” ütles staažikas arheoloog. Ta taotles muinsuskaitseametilt luba ühishaua uurimiseks ja suvel puhastatigi neli tihedalt üksteise kõrvale maetud luustikku välja.

Mandeli esialgset hinnangut, et surnud on maetud vähemalt paarsada aastat tagasi, kinnitasid ka leiud: luustike juurest leiti kolm Rootsi münti, millest värskeim on Karl XII öör aastast 1701, väike hoburaudsõlg ja vöökonks.

Luid uurinud ajalooinstituudi antropoloog Raili Allmäe tegi kindlaks, et luustikud kuuluvad umbes 15aastasele noorukile, 45aastasele mehele, 50aastasele naisele ja 7aastasele lapsele. Mandel on kindel, et tegemist on ühe perega, kuigi DNA-proove selle väljaselgitamiseks tegema ei hakata. See oleks liiga kulukas.

Arheoloog peab tõenäoliseks, et tegemist on katkuohvrite matusega, sest vägivallatunnuseid luustikel polnud ja katkumatusele viitab ka matmine ühishauda. „1710 oli Eestimaal suur katk, mis hõlmas ka Läänemaad,” lisas arheoloog.

Ajaloolase Kalev Jaago sõnul tabas 1710. aasta katk Lõuna-Läänemaad eriti rängalt ja näiteks Lihula mõisas, mille alla kuulus ka Peanse küla, oli katku suremus 96,3 protsenti. „Peanse oli suure maantee ääres ja seal oli suremus suurem, sest katk käis mööda suuri teid koos sõjavägede ja inimestega,” rääkis ta.

Jaagol õnnestus vaku- ja kirikuraamatute põhjal kindlaks teha, et arheoloogi trepi alt leitud luustikud kuuluvad ilmselt Leti talu Andruse pojale Mihklile, tema naisele, kelle nimi pole teada, 7. septembril 1699 ristitud pojale Henrichile ja 31. jaanuaril 1703 ristitud tütrele Annile.

Ajaloolane ütles, et kirikuraamatuis nende inimeste surma kohta infot ei ole. „Ilmselt ei jõutud neid kirja panna, sest inimesed surid ju massiliselt ja kirikuõpetaja ei jõudnud igale poole,” ütles Jaago.

Praegune Jaani-Aadu talu kandis toona Leti nime ja 1692. aastal on Mihkel olnud Leti talu peremees. Pärast katkuepideemiat 1712. aastal korraldatud inkvisitsioonis ehk uurimises, millega selgitati välja, kui palju talupoegi pärast katku ellu jäi, on Leti talu märgitud tühjalt seismas. Kümmekonna talukohaga Peanse külas olid elanikud 1712 vaid ühes talus.

See, et arheoloogilised ja kirjalikud allikad õnnestub kokku viia ning mitusada aastat tagasi maetud luustikele nimed anda, on väga haruldane. Kalev Jaagol on see teine kord „pealuule nimi panna” – esimene kord oli Haapsalu võllamäelt leitud luude puhul, mis kuulusid Buxhöevdeni toapoisile Reinule.  

Mandel otsustas omal ajal jumalasõnata maamulda maetud luud ümber matta lähimale, Karuse kalmistule. „Mis nendega ikka muud teha, kui maha matta,” ütles ta. Arheoloog lisas, et kui oleks tegemist muinasaegse matusega, võiks luid säilitada, et neid vajadusel kunagi edasi uurida.

Seda, et katkupisik võiks veel 300 aastat hiljem kaevajaid nakatada, Mandel ei usu. „Ohtu ei ole. Tallinnas kaevati mõne aasta eest terve Püha Barbara kalmistu läbi ja keegi ei jäänud katku,” lisas ta.

Fotod erakogu