Laupäeval kirjutas Lääne Elu sellest, et Swedbank paneb pangabussi kinni, ja juhtis tähelepanu tõsiasjale, et plaan sõlmida kokkulepe kauplustega, kes hakkaksid sularaha väljastama, ei pruugi vett pidada: Läänemaa poodidega pole läbi räägitud ja need, keda küsitles Lääne Elu, ei olnud sularaha väljastamisest eriti huvitatud. Selle peale teatas Swedbank esmaspäeval, et Lääne Elu on nii mõnestki asjast valesti aru saanud: et uudises pole mainitud nõustajaid, kes hakkavad kohapeal pangabussi asendama täpselt samas mahus, kui pangabuss käis, et Swedbank ei lükka võimalikult palju oma õlult kohaliku omavalitsuse õlule, ja mis peaasi: pressiteade, et pank suurendab oluliselt sularaha kättesaadavust maapiirkondades, ei ole eksitav. Kõik see ajendas pangabussi kaotamist tänases lehes uuesti käsitlema.
Asja täpsemalt uurides ja ka vallavanemaid küsitledes ilmnes, et pank on pannud vallajuhid väga kentsakasse olukorda. Pank andis infot pangabussi kinnipaneku ja nõustajateenuse pakkumise kohta koostöös kohalike omavalitsustega küll ajakirjandusele, saates välja pressiteate, aga mitte kohalikele omavalitsustele. Nii pididki omavalitsusjuhid eile vastama küsimustele, mille kohta neil pangalt ei olnud mitte mingisugust teavet: ainult ettepanek kokku saada ja rääkida sellest, kuidas parandada sularaha kättesaadavust maapiirkondades. Panga esindajaga suheldes aga tuli välja, et kohalik omavalitsus ei pea turuliidrist pangal mitte ainult aitama leida koha, kus nõustamisteenust pakkuda, vaid andma talle ka tööarvuti ja (tasuta?) interneti.
Kõige selle kõrval pole tõsiasi, et kolmes Läänemaa vallas pole 1. jaanuarist enam võimalik arveldusarvet avada ja sularaha arvele panna, tõesti märkimist väärt. Missugune mõistlik inimene paneks sularaha arvele, kust ta seda üldse kätte ei saa või saab 50 euro kaupa?