Teisipäeval hõigati välja Läänemaa aasta sotsiaaltöötaja nimi – selle tiitli pälvis 7aastase raske puudega Eriku isiklik hooldaja Kristi Tammes.
Sotsiaaltöötaja töö pole kindlasti kergete killast, sest sageli tuleb neil kokku puutuda just elu kurvema ja raskema poolega – näha vanemate hooleta lapsi või vanainimesi, kes peavad eluõhtu veetma lähedasteta, olema toeks töö, kodu või pere kaotanuile, aitama neid, kes elu hammasrataste vahele jäänud ja lootuse kaotanud.
Kindlasti on iga sotsiaaltöötaja ees hetki, mil käed jõuetult rüppe vajuvad, sest abivajajate abistamiseks jäävad käed liiga lühikeseks. Vajaduste ja sotsiaaltöötaja käsutuses olevate võimaluste ja vahendite vahel haigutab tihtilugu sügav kuristik ning olukord, kus abisaajaid on palju, kuid jagada vähe, tekitab pingeid.
Kui oodatud abi ei tule, lastakse sotsiaaltöötajate kohta lendu süüdistusi hoolimatuses, omakasupüüdlikkuses ja ebapädevuses. Kindlasti satub ka sotsiaaltöötajate hulka musti lambaid, kes on kõrgi suhtlusstiiliga ja hoolimatud ning panevad abivajajate raha oma taskusse. Need lood jõuavad sageli ka meediasse ja leiavad hukkamõistu. See on aga vähemus.
Enamasti on sotsiaaltöötaja see, kes vaikselt oma tööd teeb, teenides selle eest ebaõiglaselt väikest palka. Sotsiaaltöötaja töö ei saa iial otsa. Vastupidi, meie vananevas ühiskonnas on järjest enam neid, kes hoolt ja hoolitsust vajavad, ning pigem kipub sotsiaaltöötajaid nappima kui üle olema.
Suurem osa sotsiaaltöötajaid ei tee oma tööd mitte raha pärast, vaid soovist ja kutsumusest inimesi aidata ja toetada. See on üks põhjus, miks me peaksime neid rohkem märkama ja neile aitäh ütlema. Nii nagu tegi seda 7aastane Erik oma kirjaga.