Tuntud Läänemaa ornitoloogid vennad Marko ja Tarvo Valker teadsid juba väikeste koolipoistena, et tahavad tulevikus leiba teenida mõnes loodusega seotud ametis.
Lääne Elu intervjueeris Valkereid Silma looduskaitsealal asuvas Silma õpikojas.
Vennad Valkerid, millal algas teie huvi looduse vastu?
Marko Valker (MV): Võib-olla oli murdepunktiks 1984. aasta. Olin siis 7aastane koolipoiss, kui ilmus Eerik Kumari „Eesti lindude välimääraja”. See oli heal tasemel raamat, kus olid korralikud värvitahvlid. Siis oli võimalik linde, mis seni olid tundmatud, iseseisvalt määrama hakata. Mõnel loodusraamatul või -filmil võib olla elukutse valikul päris oluline osa.
Tarvo Valker (TV): Mina olen noorem ja esimese sissekande välipäevikusse tegin noore koolipoisina 20. märtsil 1993. Algselt huvitusin lindudest sellepärast, et vanem vend sellega tegeles. Lindudega on selline asi, et kui sa juba natuke lindude kohta teada saad, siis tahad veel rohkem nende kohta teada. Nüüd on nad linde vaadelnud juba üle 20 aasta.
Millega tegelete praegu?
MV: Mina olen Silma õpikoja juhatuse liige.
TV: Meil on 2010. aastast firma Naturewalk OÜ, kus tegeleme loodusretkede juhendamise ja linnustiku uuringutega.
Kuidas on Läänemaa loodusturismi seis?
TV: Võib-olla Saaremaa edestab meid, aga Mandri-Eestis on Läänemaa üks suurema loodusturismi potentsiaaliga alasid, sest siin on üks Eesti tuntumaid kaitsealasid – Matsalu rahvuspark. Kui me tahame külastust aga suurendada, ootaks rohkem atraktiivseid ja natuke teistmoodi külastusobjekte, mis on omased Lääne-Euroopale.
Näiteks roostiku vahele või rannaniidule rajatud varjendid, kus saaksid nii koolilapsed kui ka tavainimesed linde segamatult vaadelda. Ainult vaatetornidest ja matkaradadest tihtilugu ei piisa. Kaks paika, mis on loodusturismi mõttes Läänemaal trumbiks, on rannikualad ja rabad. Marimetsa raba on väga populaarne loodusturismi sihtkoht.
Kas loodusturistid on enamasti välismaalased või eestlased?
TV: Ma juhendan peamiselt välismaalastest süvahuvilisi. Vahel tuleb sekka elamusretki ka eestlastele, aga umbes 90 protsenti on välismaalased. Peamiselt Suurbritanniast ja Hollandist, aga kokku olen juhendanud külalisi vähemalt 25 riigist.
Kas lööte praegu kaasa mõnes suuremas projektis?
TV: Keskkonnaamet tellis meie firmalt Matsalu rahvuspargi teejuhi, mida on võimalik vaadata nii veebis kui ka nutiseadmetega, milles peitubki asja võti. Järgmisest kevadest pannakse tornidesse selle lehe QR-koodid. Siis on võimalik lehte avada nutiseadmetega. See on tegelikult looduspuhkajale väga oluline, sest tal on vajalik saada info kätte kohapeal. Loodushuviline ei sõida kuskile linna turismiinfopunkti voldikuid koguma.
Matsalu teejuhis on kõikvõimalikku infot rahvuspargi kohta. Seal on nii loodusest kui ka kultuuripärandist ja põhimõtteliselt võib inimene panna oma nutiseadme navigeerima, leiab vaatetorni üles ja näeb, milliseid linde ja taimi seal on ja kuidas neid ära tunda. See on nüüdisaegne lahendus, mida ei ole Eestis varem tehtud ja tegelikult ka mitte naaberriikides. Selle avalik esitlus on novembri esimestel nädalatel.
Töö kestis veidi üle aasta. Selleks pidi tegema hästi palju fotosid. Ei tahtnud panna sinna pilte, mida on juba kümnetes voldikutes kasutatud. Külastuse seisukohalt on piltidel väga suur tähtsus, need peaksid olema kvaliteetsed ja uudsed.
Millised on te lemmikpaigad Läänemaa looduses?
MV: Need tõenäoliselt kattuvad. Üks koht on Põõsaspea neem, arktiliste lindude läbirändepaik. Läänemere põhjaosas on see kõige võimsam rände jälgimise koht. Lindude ränne läheb seal kalda lähedalt mööda ning seda on võimalik vaadelda binoklite ja vaatetorudega. Teine lemmikkoht on Haeska Matsalu rahvuspargis.
Kui tegime Matsalu teejuhti, oli siin juhtumisi Inglise kuningliku linnukaitseühingu haridusprogrammi juht, kes on rännanud 70–80 riigis. Ta toonitas, et see ala on Euroopas kõige unikaalsem. Matsalu rahvuspark ja [lahe] põhjakaldal asuv Haeska on üks Läänemaa võtmekohti.
Loodusradadel käies on kindlasti juhtunud palju põnevat. Millised seigad on teile eredalt meelde jäänud?
MV: Eks neid naljakaid ja koomilisi asju ole ikka olnud. Mulle meenub seik ülikoolipõlvest, kui olin Tartus. Tollal oli 1990ndate keskpaik. Käisin vahetevahel Emajõe ääres loendusi tegemas. Tartus on jalakäijate sild, mille ümbruses oli vanakraamiturg. Seal käis äritsemine igasuguste asjadega. Kui jõudsin silla juurde ja lõin oma vaatluspäeviku lahti ja hakkasin sinna sissekandeid tegema, hakkas neil müüjail väga kiire. Nad arvasid, et kontroll tuleb. Neil oli kraam mingisuguse lina peal. Nad võtsid selle lina imekähku kokku ja jooksid minema.
TV: Kuna 20 aasta jooksul juhtub nii palju, siis loomulikult ei jõua kõigest rääkida. Seetõttu valiks siis ühe viimastest. Tegin rändevaatlust Põõsaspea neemel ja korraga kuulsin, et mu kõrval käib väike rabin. Meie kõige väiksem päevane röövlind, väikepistrik, püüdis õhust kinni kuldnoka, kellest ta on ise vaid õige natuke suurem, ja maandus sellega minust 4–5 m kaugusel. Kuna ta oli saagi tabamisele nii keskendunud, siis minust mõne meetri kaugusel kestis see viimane heitlus ligi paar minutit. See oli väga ere looduselamus.
Milline on olnud meeldejäävaim loodusreis väljaspool Eestit?
TV: On käidud eri riikides ja iga paik jätab mingil moel kustumatuid elamusi. Kui räägime kõige eksootilisemast reisist, oli see kindlasti 2012. aastal Kagu-Aasias Birmas käik. Nägin seal kolme ja poole nädala jooksul 341 liiki linde. Seda on rohkem kui Eestis on võimalik kogu oma elu jooksul näha.
Sellel aastal õnnestus mul viibida Gruusia linnuvaatlusfestivalil ja jälgida Musta mere rannikul olevat röövlindude rännet. Igal aastal loetakse seal kokku umbes 2 miljonit röövlindu. See jättis ka väga võimsa elamuse. Gruusiast tulin ma tagasi natuke kahetiste emotsioonidega. Mind üllatas, kui suur probleem on tänapäeval Gruusias lindude tapmine. Mitte ainult toidu pärast, vaid seda tehakse sageli n-ö aja surnuks löömiseks. See pani veel kord mõistma, et üks suur looduskaitseline probleem ongi globaalses mõttes, et paljudes riikides on inimeste keskkonnateadlikkus väga väike.
Millisesse paika tahaksite kindlasti veel jõuda?
MV: Kättesaadavaist unistustest võib-olla Island. Island on väheste [linnu]liikidega, aga igal liigil on teistmoodi väärtus. Troopikas on tõesti nii, et sa võid näha nädala jooksul mitutsada lindu – on hea, kui leiad [välimäärajast] õige lehekülje üles, sest seal on võib-olla kaks lehekülge suhteliselt sarnaseid liike, aga põhjalal on oma võlu. Mitte ainult lindude, vaid ka muu looduse poolest.
TV: Kõige suurem kutsumus on mul Antarktika. Ka seetõttu, et sealse looduse nägemisega peab paraku kiirustama, sest kliima soojenemise tõttu läheb paljudel liikidel seal väga halvasti. Loodan, et lähema kümne aasta jooksul läheb see unistus täide.
Kui tihti linde vaatlete?
TV: Oleneb, mida siin mõeldud on. Kui arvestan sinna hulka giidimise ja välitööd, siis arvan, et keskmiselt olen 4–5 päeva nädalas looduses. Kui arvestan päevi, mil saan oma pildistamistöödele keskenduda ja käia paikades, kus mulle kõige rohkem meeldib, siis neid päevi on kuu jooksul viimasel ajal võib-olla 3–4. Aga ega leib mitte sellise mõnusa loodusvaatlemisega lauale tule. Tuleb osaleda eri projektides ja tihti on mahukamaid kirjatöid, nagu näiteks raamatute kirjutamine. See tähendab, et mitu kuud veedad valdava osa ajast arvuti taga.
MV: Mul on sama asi. Ma käin valdavalt koos teiste inimestega. Väga sageli on need lapsed, vähem on täiskasvanuid. Arvan, et kui ma kõik käigud kokku loen, on ka 3–4 korda nädalas. Nädalalõppudel katsun, kui vähegi võimalik, loodusesse minna. Mul on asjaarmastaja fotokirg. Üritan endale meie looduse liike selgeks teha. 5–6 aastat olen tõsisemalt tegelnud taimedega, et taimestiku pool selgeks saada.
Oleme praegu Silma õpikojas. Kuidas see maja teoks sai?
MV: Mõte Silmale looduskeskus rajada on tegelikult rohkem kui 10 aastat vana. Teoks sai see Olari Taali initsiatiivil. Tema panus selle looduskooli rajamisse on olnud väga suur. See on Eestis üsna ainulaadne looduskeskus. Eraalgatusel loodud looduskeskusi on vähe. Meie suur trump on, et asume ühel Eesti kõige põnevama ja mitmekesisema loodusega silma kaitsealal. Meil on võimalus vahetult näidata Lääne-Eestile iseloomulikku loodust – neid lahtesid, roostikke ja rannaniite.
Silma õpikojast käib aastas läbi 3000–4000 õpilast. Laias laastus 2/3 gruppidest on Tallinnast ja Ida-Virumaalt. Üks oluline programm, mis on käinud kolm aastat, on Ida-Virumaale suunatud keelekümblusprogrammid. Ida-Virumaa lapsed peavad hakkama eesti keeles loodusaineid õppima ja et see välja tuleks, saavad nad siin kaks päeva eesti keeles suhelda.
Kuidas on Eestis praegu loodushoiu ja -teadlikkusega?
TV: Loodusest huvitujate hulk ei ole kunagi olnud nii suur kui praegu. Selle eest võlgneme tänu väga paljudele organisatsioonidele, kes keskkonnaharidusega tegelevad. Suur kaal on ka sotsiaalmeedial ja digitaalfotograafial. Looduse vaatlemine on atraktiivne. Kui ma 20 aastat tagasi linnuvaatlusi alustasin, nägin ma lindu ja püüdsin selle ära määrata. Ma ei tea, kas määrasin teda õigesti. Tänapäeval on nii, et ma pildistan linnu üles, püüan seda ise määrata ja saan kahe minuti pärast teada, kas mul oli ka õigus. See on aidanud loodushuvi kasvule kaasa.
MV: Vabaühenduste osa loodushariduse andmises on muutunud oma tasemelt kogu aeg professionaalsemaks. Käivad rahvale mõeldud haridusprojektid, mis puudutavad tuhandeid inimesi. Neil, kes loodusteadlikkusega tegelevad, on suur vastutus. Inimestel on valmisolek ja suur huvi teadmisi vastu. Kui inimestele midagi pakud, ükskõik kas nad on lapsed või täiskasvanud, peab see olema oma tasemelt tõsiseltvõetav.
Mida peame Läänemaal eriti arvestama, on see, et suudaksime välja tulla teistmoodi asjadega. Muidu jääme teiste tõmbekeskuste varju. Läänemaal, kus loodus on nii mitmekesine ja eriline, tuleb pakkuda tipptasemel asju. Peaksime käima vaatamas, kuidas on loodusharidus korraldatud Euroopa tippkeskustes. Soomes ja Rootsis on paljud käinud, aga Suurbritannias ja mujal on täiesti teistmoodi ja uuel tasemel asju. Kõike ei saa me samamoodi üle võtta, aga peame vältima konservatiivsust ja oma jäljes kõndimist.
Mida soovitate tavalisele inimesele, kes tunneb huvi ornitoloogia vastu, kuid ei tea, kuidas selle hobiga alustada?
MV: Leida enda lähipiirkonnas keegi, kes on sellega varem tegelnud, ja mõned korrad koos temaga väljas käia. Õnneks on Eestis üsna palju linnuhuvilisi. Esiteks tuleb hankida linnumääraja. Viimastel aastatel on neid ilmunud päris palju. Arvan, et liituda tasub ka Eesti ornitoloogiaühinguga. Sealtkaudu saab kasulikku teavet igasuguste projektide kohta.
Üks uuem suundumus on meil kodanikuteaduse arenemine. Mujal Euroopas on see juba üsna vana. Inimesed, kel ei ole erialast bioloogiharidust, osalevad loodusteaduslikes projektides. Tavaline inimene saab anda keskkonnakaitsjaile palju teavet: märgib oma kodu ümbruses üles tavalisemaid linde, keda tunneb. Näiteks Suurbritannias, kus on tohutu arv linnuhuvilisi, toimub linnuatlaste koostamine ja lindude arvukuse muutumise jälgimine suures osas vabatahtlike kaasabil. Eestis on see ka õnneks arenema hakanud. Tänu digitaalfotograafiale on inimeste teadlikkus tohutult kasvanud.
TV: Väga tähtis on algajal linde pildistada. Tihtipeale kestab kohtumine linnuga looduses võib-olla 10 sekundit. Kui ei ole päris vilunud, võib vaadata valesid tunnuseid. Kui linnust on pilt, on võimalik määraja abil teda määrata ja on ka Eesti ornitoloogiaühingu Facebooki grupp, kus on praegu umbes 2000 liiget. Iga päev tuleb sinna kümneid pilte lindudest ja kogenud linnuvaatlejad annavad neile [piltidele] vastuseid.
Kui kulukas on tehnika, mida algaja linnuvaatleja soetama peab?
TV: Vaatlustoru hankimine on juba süvahuvilise tasand. Piisab korralikust binoklist. See investeering on laias laastus 200 eurot. Sellega saab kätte täiesti hea binokli. Kindlasti peaks vaatama, et seda oleks mõnus käes hoida – binokkel ei tohi olla liiga väike, aga ka mitte liiga suur ja kobakas, nii et teda on raske hoida. Teine asi on see, et optimaalne suurendus on 8–10 korda. Sageli püütakse osta 15- või isegi 20kordse suurendusega binokleid, mille valgusjõud on kehv. Samuti on raske nii suure suurendusega linde käe otsas vaadelda.
Fotod: Arvo Tarmula
Valkerite raamatud
Vennad Valkerid on viimase kümne aasta jooksul olnud ka viljakad kirjutajad. Nende sulest on ilmunud terve hulk kohalikku loodust tutvustavaid raamatuid.
Marko Valker
- „Läänemaa teejuht loodus- ja linnuturistile” 2005
- „Kiideva looduse teejuht” (kaasautor Tarvo Valker) 2010
- „Noarootsi valla loodusväärtused” 2012
Tarvo Valker
- „Väike talilinnuraamat” 2005
- „Väike veelinnuraamat” 2006
- „Europardi talvekodu ja teisi linnujutte” 2010
- „Eesti röövlinnud” 2014
Väga hea artikkel.
Olen nõus vendadega, et loodusvaatlused on populaarsemad kui kunagi varem ja sellel pole müügiga midagi tegemist. Pigem sotsiaalmeedia ja pildistamisega. Alguses klõpsitakse niisama, siis kogemata tehakse pilt linnust-loomast-taimest, keda ei tunta. Hakatakse uurima. Ja kui nt saad veel sotsiaalmeediast positiivset tagasisidet, siis innustabki edasi uurima. MInagi olen tänu FB grupile ja Tarvo Valkerile ära määranud terve suve põnevust tekitanud linnu.
kahtlen selles sügavalt, et “populaarsem kui kunagi varem”.
Pigem on hakatud seda Eestis efektiivsemalt müüma ja populaarsus tuleneb välismaalaste suurenenud huvist (eriti linnuturism).
Ei usu, et kohalikud käivad praegu metsas rohkem kui 30a või 100a tagasi.
Loodetavasti jäädakse Matsalu rahvuspargi teejuhis ikka oma liistude juurde ja kasutatakse looduse pildistamisele spetsialiseerunud fotograafide fotosid, mitte ei tehta asja poole vinnaga! Raamatu Eesti röövlinnud piltide tase oli väga kõikuv. Just ornitoloogide tehtud pildid seal suurt kriitikat ei kannatanud! Ootame professionaalsust!
Tahaks teada,kas pihlakaôgijad on juba lôunasse läinud vôi ei jôua nad tänavu kôiki puid tûhjaks teha?