Humorist Mart Juur pöördus hiljuti Postimehe veergudel kolleeg Priit Pulleritsu poole hulga kasulike nõuannetega, sest viimane oli lubanud meelde jätta kõigi kooseluseaduse poolt hääletanud riigikogu liikmete nimed. „Kui sa seda suudad, siis oled esimene eestlane, kes teab riigikogulaste nimesid. See teadmine on hindamatu varandus, hoia seda! Aga kui sa siiski kõiki riigikogu liikmeid meelde jätta ei suuda, pole sellest midagi. Jäta pooled. Ja kui pooli meelde jätta ei suuda, jäta kas või mõni. Juba üheainsa riigikogulase meeldejätmine kasvatab aju mahtu nelja kuupsentimeetri võrra,” kirjutas Juur.
Nali naljaks, aga riigikogu liikmete, isegi poolte liikmete teadmine on tõesti väga haruldane. Vähe sellest, paljude kohta, kes ei ole riigikogu liikmed, arvatakse, et nad on seda. Ja veel kooseluseaduse juurde pöördudes: mitmed vanemad ajakirjanikud ja poliitikud meenutasid, et selle seaduse üle käinud väga elav debatt ning avalikkuse tähelepanu tuletasid neile meelde riigikogu või isegi ülemnõukogu 1990. aastate algusest. Riigikogu oli tollal tähtsam kui valitsus, sealt sai alguse enamik poliitilisi algatusi ja seadusi, saalis ja komisjonides käisid teesklematud vaidlused ning kogu aeg tuli ette ootamatusi.
Mäletan minagi seda aega. Ajakirjanikuna tuli käia vahel mitu korda päevas Toompeal. Kui võrrelda praeguse riigikogu hoonega, kus valitseb väärikas – või kui soovite, siis rusuv – vaikus ja piki koridore liigub mõni üksik inimene, oli tegemist kohaga, kus käis hoogne, päris elu.
Loomulikult on ajad väga palju muutunud. Eestil ei ole vaja enam kiirkorras ja põlve otsas oma riiki üles ehitada. Pigem on kihk kõike reguleerida läinud liiga kaugele. Ajaloo pendel aga on liikunud liiga kaugele ka suunas, mis suurendab valitsuse, ministeeriumide ja ametnike võimu ning pisendab rahva valitavate saadikute oma.
Oleme palju aastaid kinnistanud avalikku veendumust, et riigikogu liikmed saavad liiga palju palka. Tegelik probleem on, et riigikogu liikmeil on liiga vähe võimu ja võimalust midagi teha. Meiega sarnastes riikides on parlamendi liikmel tavaliselt vähemalt üks abi, kes aitab dokumente koostada, kirjavahetust pidada, esindab suhtlemisel valijatega või annab nõu. On riike, kus iga rahvasaadiku heaks töötab terve büroo. Ilma selle tagalata on suur oht, et kogu palgaks makstud raha, olgu seda palju või vähe, läheb tühja koos valijate häälega.
Ka Eestis oleks juba 2011. aastast pidanud jõustuma riigikogu liikme staatuse seaduse peatükk 9, mis andnuks neile õiguse abiline palgata. Peatükk läks seadusest välja, sest 2009. aastal ei julgenud saadikud üldise kärpimise taustal asjaga edasi minna – kokkuhoid kolm miljonit eurot aastas.
Kõige paremini tajuvad riigikogu liikme võimetust need riigikogu liikmed, kes on varem olnud ministri ametis. Minister mäletab, et isegi riigikogu komisjon oli tema vaatenurgast pigem üks manipuleeritav ripats: tahavad, et ministeerium mingi seaduse algatamiseks eelnõu koostaks? No eks me siis koosta… või ka mitte.
Kas parlamendi rolli aitaks kasvatada Siim Kallase idee kahekojalisest riigikogust, mille ülemkoda ei oleks mitte valitud, vaid mingil viisil targalt määratud? („Kogu, mil on selge mandaat ja legitiimsus, aga mis ei sõltuks valimistest.”)
Karta on, et selline kunstlik lisainstitutsioon tegelikkuses hoopis vähendaks veelgi riigikogu rolli. Rääkimata sellest, et küllap leiaksid valitsuserakonnad ikka võimaluse mehitada „ülemkoda” enda inimestega, mis hoobilt kaotaks suure osa soovitavast legitiimsusest.
Aga ka see ei ole peamine. Eesmärk peaks olema, et valijad tajuksid sidet antud hääle ja riigikogu tegevuse vahel. Selleks tuleb riigikogu tähtsust üldiselt ja iga üksiku saadiku tasandil suurendada. Loomulikult ei ole see lihtne või kiiresti saavutatav eesmärk. Kujutan ette, et nii mõnigi tulevane riigikogu liige täidaks oma võimaliku büroo töökohad sõprade-tuttavate-hõimlaste või siis erakonna n-ö toiduahelas olevate inimestega. See on paratamatu. Kui aga enamikul riigikogust tekib võimalus tööd paremini teha, oleme kõik võitnud.
Anvar Samost
Ajakirjanik, poliitik (IRL)