Minu väike Gruusia suvi: õnn peitub pisiasjades

Hommikul Kutaisis ärgates kuulsin võõrast kõnet. Väljas akna taga rääkis keegi. „Kuula, kas see on saksa keel?” – „Ei – šveitsi inglise või mõni muu keel,” ütles mitte veel ärganud Miša. „Kuulata ometi, kindlasti on saksa keel!” Miša silmad läksid üllatusest suureks. „See pole lihtsalt saksa keel, see on austria dialekt! Kas sa tead, kui raske on reisil sakslasi kohata, austerlastest rääkimata!”

Ta peaaegu lausa jooksis toast välja, küsides üle õla, kas mul on midagi vaja. Vastasin, et vett. Tagasi jõudis Miša alles poole tunni pärast. „Kujutad ette, see on pere väikese lap