Peeter Saar plaanis sõita Admiral Bellingshauseni pardal Magalhãesi väinast Ecuadorini. Lõpuks seilas ta aga Eestisse välja ja leiab nüüd, et see oli saatuse kingitus. Foto Juhan Hepner
Vasakult: Peeter Saar, Kaido Kama, Meelis Saarlaid, Ahto Aaslav-Kaasik ja Jaan Tätte. Foto erakogu
Ahto Aaslav-Kaasiku (paremal) esimese ekvaatoriületuse tseremoonia. Foto erakogu
Viie aasta eest, kui elu kogu maailmas koroonapandeemia tõttu lukku läks, seilas Rohuküla sadamakapten Peeter Saar kolm kuud mootorpurjeka Admiral Bellingshausen pardal Magalhãesi väinast Tšiili lõunatipus Roomassaarde Saaremaal.
Saare sõnul helistas talle ühel 2020. aasta veebruarihommikul Bellingshauseni Antarktika ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli, kes pakkus võimalust tulla reisi Vaikse ookeani osa esimese lõigu vahetusevanemaks. Pruuli uuris, kas Saar saaks ehk juba samal nädalavahetusel lennukiga Tšiili sõita.
Abikaasa Pirgit oli ideega päri. „Mingisugust kauplemist polnud. Abikaasa teab, mis mul hinge helisema paneb,” rääkis Saar. Ka tööandja Saarte Liinid andis heakskiidu ja järgmisel esmaspäeval oli Saar koos Jaan Tättega juba Lõuna-Ameerikasse suunduva lennuki pardal.
Plaani järgi pidi Saar liituma Antarktikast naasva Admiral Bellingshauseni meeskonnaga Tšiili lõunatipus Magalhãesi väina äärses Punta Arenase sadamas, seilama sealt pärast väina läbi
