Eesti raamatu aasta pole veel õieti alatagi jõudnud, aga lemmikraamatu otsingud käivad täie hooga. Õpilaste lemmikraamat. Haapsallaste lemmikraamat. Eestlaste lemmikraamat. Linnapea selle või tolle lemmikraamat. Ega need vastused just huvitavad ole. Ikka midagi triviaalset, kulunut.
Ise sellele küsimusele vastata ei oskaks. Pole kunagi osanud. Raamat pole kleit. Raamat pole kinga- või saapapaar. Ja eks needki lemmikud kulu aja jooksul viledaks. Ei saa eluaeg käia ühe ja sama kleidiga, kuigi mõnikord isegi tahaks.
Ega lemmikraamatu jahis olegi midagi halba, kui ei jää varju ja tähelepanuta raamatu tegelik mõõt. Lemmik tähendab ikkagi teatavat mugavust, lõbu ja lusti, meelelahutust või ka -liigutust, aga tegelik mõõt on teine, sootuks midagi muud kui lapsepõlve „Kevade” või pitsid-satsid meeldib-ei meeldi skaalal.
Ma ei saaks eales öelda, et prantsuse autori Jonathan Littelli „Eumeniidid” oleks mu lemmikraamat. M
