Haapsalu põhikooli õpilased pidasid 17. veebruaril peagi saabuva Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kõnevõistlust. Võistlusel esitati 25 kõnet, millest žürii märkis ära 11. Õpilased said teemad valida nelja etteantud pealkirja seast.
Haapsalu põhikooli parimad kõnepidajad
- 1.a ühiskõne, esitaja Hanna-Mariita Heimvell, õpetaja Evelin Palmiste;
- 1.b ühiskõne, esitaja Liisabet Uusmaa, õpetaja Karin Kaljuvere;
- Nora Õismaa (3.a) “Kui Eesti oleks maal…”, õpetaja Kaidi Sits;
- Gethe Tamm (4.a) “Parimad asjad maailmas ei ole asjad”, õpetaja Krista Kuuskla;
- Loviise Juurik (4.b) “Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii”, õpetaja Liia Lees;
- Raheli Luha (4.b) “Iseoma”, õpetaja Liia Lees;
- Lisanna Kurg (6. a) “Parimad asjad maailmas ei ole asjad”, õpetaja Kaidi Sits;
- Ken-Martin Lepp (7.b) “Kui Eesti oleks raamat…”, õpetaja Anne Kübarsepp;
- Robin Reimer (7.b) “Kui Eesti oleks maal…”, õpetaja Anne Kübarsepp;
- Marten Kaasen (9.b) “Iseoma”, õpetaja Marielle Rajasaare;
- Karl Martin Kõllamägi (9.b) “Kui Eesti oleks raamat…”, õpetaja Marielle Rajasaare.
Koolis pidulikul aktusel esitavad oma kõned Lisanna Kurg ja Ken-Martin Lepp. 24. veebruaril kannab oma kõne lossiplatsil linnarahvale ette Loviise Juurik.
Žüriisse kuulusid: Anne Mahoni, Aive Saadjärv, Ülle Lobjakas ja Merle Muru.
Hele Lepik, HPK huvijuht, 8.f klassijuhataja
Koolis pidulikul aktusel esitatavad kõned
“Parimad asjad maailmas ei ole asjad”
Lisanna Kurg, 6. a klass
Head kuulajad!
Parimad asjad maailmas ei ole tegelikult asjad. Kuigi me elame maailmas, kus tarbimine ja materiaalsed asjad on sageli esiplaanil, on oluline meeles pidada, et tõeline õnn ja rahulolu pärinevad hoopis mujalt.
Mõelge hetkeks sellele, mis teeb teid tõeliselt õnnelikuks? Kas see on uus auto, suur maja või kallis käekell? Või on see pigem hetked, mil jagate naeru lähedastega, tunnete end rõõmsana looduses jalutades või aidates kedagi, kes seda kõige rohkem vajab?
Ilmselt saaksin siit mitmesuguseid vastuseid. Kuigi jah, ka uus auto või suur maja võivad meid teha väga rõõmsaks, aga, kas see on siiski õige rõõm, mida tunda tahame?
Minu jaoks seisneb tõeline rikkus ikkagi mittemateriaalsetes väärtustes, nagu armastus, sõprus, tervis, õnn ja eneseareng. Need on asjad, mis ei ole müüdavad ega asendatavad ning mis annavad meile tõelise tähenduse ja rõõmu elus.
Seega, olgem tänulikud nende mittemateriaalsete rikkuste eest, mis meid ümbritsevad ning püüdkem keskenduda nendele, mitte ainult asjadele. Sest lõppude lõpuks on parimad asjad maailmas need, mis ei mahu kotti ega kätte, vaid meie südamesse ja hinge.
Tänan kuulamast!
Loodan, et see kõne inspireeris teid mõtlema sellele, mis on siin elus tõeliselt oluline.
“Kui Eesti oleks raamat…”
Ken Martin Lepp, 7.b klass
Head kuulajad!
Kui Eesti oleks raamat, siis käes hoides näeksid sa raamatu kaant: sinine, must ja valge, mille keskele on kirjutatud “EESTI”. Raamatut avades vaatavad sealt vastu kuus nime: Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid ja Alar Karis. Kõik säravas kuldses kirjas. Järgmist lehte keerates, näed sa sisukorda. Raamatus on kokku 107 lehekülge. Esimesed neist on väga korraliku paberiga, ääred kaetud kullaga ja sini-must-valgeid lippe täis.
Siis aga juhtus midagi.
Paber on muutunud krobeliseks, äärtes kulla asemel on kortsus ja katkised paberid. Sini-must-valgete lippude asemel on igal leheküljel erkpunane lipp, mille vasakul üleval ääres on sirp ja vasar, seda kõike läbib alt sinine merelaine. Peaaegu igal leheküljel, on uus nimi ja uus lipp. Vladimir Lenin erkpunase lipuga. Jossif Stalin, samasugune punane lipp.
Aga siis muutus lipp. See oli endiselt erkpunane, aga keskel oli valge ring, mille sees oli must haakrist. Seal olid uus nimi, Adolf Hitler, natsid ja palju muud mis enam paberile ära ei mahu.
Haakristi asemel tuli taas sirp ja vasar.
Oled jõudnud 78. leheküljele. Paberid on natuke märjad, nagu oleks nende peale pisarad kukkunud. Ning taas näeme muutust, leheküljed on täis sini-must-valgeid lippe.
Paber on nii sile ja korralik, paberi äär on taas kuldne. Paberitel on laulu noodid ja palju laulusõnu. Ühel leheküljel, on kuldses kirjas “Ükskord me võidame nii kui nii……”
Taas uus nimi, Lennart Meri. Kõik tundub jälle hea, lehed on jälle korralikud ja inimesed tunnevad end hästi.
See nimi seisis lehekülgedel pikka aega enne kui tuli uus, Arnold Rüütel. Tema tegi kõik, et Eesti oleks ja jääks vabaks. Eestist saab Euroopa liidu liige, toimub ühinemine NATOga, et kaitsa meie vabadust ja tunda end kindlamini võõraste riikide kõrval.
Ei läinud kaua ning raamatusse ilmus uus nimi, Toomas Hendrik Ilves. Tema hoidis kõrgel seda, mida Arnold Rüütel alustas, Ilvese nimi seisis raamatus pikka aega.
Siis, juhtus midagi huvitavat. Raamatusse sattus uus nimi. See oli Eesti esimene naispresident, Kersti Kaljulaid. Ka tema püüdis säilitada, mida eelmised olid alustanud ja saavutanud.
Ning taas ilmus raamatusse uus nimi, Alar Karis. Uued ootused ja lootused…..uued tegemised……
‘Nüüdseks, oled sa jõudnud raamatu viimaste lehekülgedeni. Sini-must-valged lipud seisavad endiselt paberitel, aga paber ei ole enam täitsa sile ja ääred ei sära enam nii kuldselt.
Euroopas käib sõda – see hirmutab….
Eestimaal tõusid maksud ja makse tekkis juurde. Inimesed on murelikud, kuid püüavad ikkagi hakkama saada.
Jõudes viimase leheküljeni, milleks on lehekülg 107. Seal on kuldselt kirjas: “Palju õnne Eesti!” Eestil on sünnipäev, 107. sünnipäev. Lehekülg on ilus, sirge ja taas kuldsete äärtega. Keerates järgmist lehekülge, näed sa viimast lauset raamatust: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“
Sulged raamatu ja jõuad tagumisele kaanele.
Seal on kujutatud Pika Hermanni torni, kus lehvib uhke lipp: sinine, must ja valge.
Palju õnne, Eesti!
24. veebruaril lossiplatsil linnarahvale esitatav kõne
“Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii”
Loviise Juurik, 4.b klass
Armsad sõbrad, õpetajad ja külalised!
Täna tähistame Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva. See on eriline päev, sest meie riik on vaba ja meil on võimalus elada rahus. Aga me peame küsima — kas see, mis on meid siia toonud, viib meid ka edasi?
Meie esivanemad võitlesid Eesti vabaduse eest. Nad pidid oma kodu kaitsma ja tegid suuri ohverdusi. Tänu neile saame meie täna käia koolis, õppida ja elada vabas riigis. Aga maailm on muutunud. Täna ei piisa enam ainult vaprusest — me peame olema ka targad ja tugevad.
Kolm aastat tagasi, just Eesti sünnipäeval, ründas Venemaa Ukrainat. See näitas meile, et vabadus pole iseenesestmõistetav. Meie ei taha elada minevikus, me ei taha muretseda sellepärast, kas meie riik on turvaline. Me tahame edasi minna nii, et Eesti jääks kindlaks ja tugevaks.
Selleks on meil vaja tarku otsuseid ja head haridust. Ainult õppides ja teadmisi kogudes saame edasi liikuda. Me ei saa jääda lootma ainult minevikule — me peame vaatama tulevikku. Me peame hoolitsema oma riigi, looduse ja inimeste eest. Me peame olema üksteise vastu head ja hoidma kokku, sest ainult siis saame edasi minna.
Meie sinimustvalge lipp ei lehvi ainult mineviku auks, vaid ka tuleviku lootuseks. Kui me tahame, et Eesti oleks turvaline ja tugev ka 100 aasta pärast, peame me ise selle nimel pingutama. Me peame edasi liikuma uuel moel – õppides, arenedes ja tehes tarku valikuid.
Mis on meid siia toonud, see enam edasi ei vii. Meie käes on Eesti tulevik.
Palju õnne, Eesti! Aitäh!
