Kui pahaaimamatu vaataja Haapsalu linnagaleriisse jõudis, olid kärbsed juba kohal: nobedad ja elegantsed nagu pisikesed tähelaevad.
Aga jätkem Ijon Tichy „Kosmoserändude päevikud” esialgu kõrvale. Esialgu ei tea pahaaimamatu vaataja neist veel midagi, kui ta just esimese asjana ei haara ukse kõrvalt lauakeselt voldikut, et sellesse süüvida. Ja enamasti ei haara. Seega ei tea ta Enteropia loomaaiast veel midagi, aga kärbestest küll.
Sest kui ta Haapsalu linnagaleriisse jõuab, on nemad juba kohal: nobedad ja elegantsed nagu pisikesed karvased kosmosesüstikud, Schwarzschildi singulaarsuse kiuste naasnud paigast, kust tagasi tulla ei saa, piiri tagant, mida pole võimalik ületada selle taha lõksu jäämata.
Või kuidas siis muidu oleks võimalik seletada nende tühiste, ütleksin isegi, et tüütute putukate vibreerivat kaunidust? Ütleksin isegi, et peenust, lihvitust, uperpallitavat kergust, kui nad galerii seintele kinnitatud terasplaatidel hullavad. Kes peaks ilusaks harilikku toakärbest? Eriti hommikuti. Eriti siis, kui inimene tahaks veel natuke magada, aga tüütu kiusaja on tuppa pääsenud.
Selleks, et nuhtlust ilusaks pidada, peab se
