Viimasel kahel aastal on Briti kinos säravalt esile tõusnud kaks täiesti eriilmelist, aga samas teineteisega põnevasse dialoogi astuvat filmi: Charlotte Wellsi „Päikesepõletus” ja Charlotte Regani „Norija”, kirjutab Grete Nootre.
Mõlemad Charlotte’id on oma täispika debüütfilmi stsenaristid-režissöörid ning valinud keskseks teemaks isa ja varateismelise tütre suhte. Kui „Päikesepõletus” tekitab hinges valusalt torkiva põletusefekti, siis „Norija” on justkui rahustav ja humoorikas põletusvastane kreem, mis annab lootust, et isegi kui terve laviin asju on valesti läinud, ei ole miski lõplikult katki.
„Norija” alguses ilmub mustale ekraanile vanasõna „Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla” ning kohe kriipsutatakse see konarliku joonega maha ja lapsekäsi kirjutab asemele: „Ma saan väga hästi ise hakkama, aitäh!”
