President Alar Karis asetas „Estonia“ laevahuku 30. aastapäeval Võrus pärja kõigi uppunute mälestuseks. Ta kutsus hoidma mälestust, mille katkematu lint seob hukkunuid meiega ning tegema rahu iseenda ja olnuga.
„Skulptor Mati Karmini mälestusmärk „Estonial“ hukkunud 17 võrulase nimega siin Seminari väljakul peaks panema meid kõiki mõtlema. Mustast graniidist välja ulatuvad käed on kokku pandud palveks, et sellist tragöödiat enam kunagi ei juhtuks. Kuid need on kokku pandud samuti palveks, et lahkunud leiaksid rahu ja rahu leiaksime ka meie, kes me maha jäime,“ kõneles riigipea. „Niisuguse suurõnnetuse järel on see raske. Raske on uskuda lihtsaid selgitusi, sest keerulisemates on rohkem lohutust. Raske on leppida, et oligi torm ja laev väsis. Ometi kutsun ma „Estonia“ laevahuku 30. aastapäeval kõiki tegema rahu iseenda ja olnuga.“
President kutsus samas mõtlema mälestusele, mille katkematu lint seob „Estonial“ hukkunuid meiega ja seda mälestust hoidma. „Ma kutsun uhkusega mõtlema „Estonia“ meeskonnale, Eesti meremeestele. Suur osa neist tegi viimase hetkeni ja võibolla kauemgi seda, mida nad tegema pidid – aitasid uppuva laeva reisijaid nii nagu see oli veel võimalik ja määrasid sellega ka ise ennast „Estoniale“ jääma,“ kõneles riigipea. Ta meenutas, et meremeeste kõrval olid mitmed reisijadki, kes andsid kaasteelistele päästevesti või toetasid neid kitsastel treppidel ülespoole ronimisel.
„Ma kutsun ka tänumeeles meenutama Soome merepäästet ja erinevate riikide päästekopterite meeskondi, samuti „Estonia“ läheduses olnud laevu, kes katastroofipaika appi kiirustasid. Nii päästeti merest 138 inimest,“ rääkis president Karis. „Nüüd me oleme targemad. Reisilaevad Läänemerel on ohutumad. Merepäästel on rohkem jõudu. Rannariikidel on ladusam koostöö. Mälestus „Estoniast“ kohustab meid kõiki Läänemerel paremad olema.”
Riigipea meenutas, et paljud meist, kes kuulasid 1994. aasta 28. septembri varahommikul uudiseid, ei uskunud, et see saab tõsi olla – reisilaev „Estonia“ ei saanud ju uppuda, uudised pidid eksima. „Nii loodeti kõigis kodudes, Eestis ja Rootsis, kuid ka Soomes, ja kaugemalgi. Aga uudistediktorid ei eksinud. Sel ööl hukkus Läänemere sügistormis 852 inimest,“ kõneles president Karis mälestushetkel. „Korraks oli kõige tugevam tunne täielik tühjus, mis mattis hiidlainena teised emotsioonid ja isegi leina. Siis tuli kaastunne ja sügav kurbus, mida tunnen siiani, kui mõtlen inimestele sellelt hukureisilt, keda teadsin – klassivend, naabrimees ja mitmed teised.“
