Olin veel üsna väike, kui ema võttis mind tema loodud Narva laulukooriga Tiina Haapsallu kaasa, kirjutab Praha Karli ülikooli õppejõud Iivi Zajedova.
Meenub, kuidas ema rääkis mulle vaiksel häälel legendi Valgest Daamist, keda võib augusti täiskuuööl näha salapäraselt liikumas Haapsalu linnuse kiriku ristimiskabeli aknal. Lugu oli minu jaoks midagi erilist ja mõjus müstilisena. Just alates sellest lapsepõlves kuuldud legendist hakkasin märkama teisi pooleldi saladuskatte all olevaid asju, millest räägiti vaikselt ja ka siis vaid napisõnaliselt.
Viiekümnendatel aastatel ega ka hiljem ei saanud ju avalikult rääkida sellest, mis oli juhtunud Eestis teise maailmasõja lõpus. Aastaid peideti end ja põgeneti Eestimaal ühest kohast teise, kõikjal oli ohtlik olla. Vanaisad ei näinud mind kunagi ja nende saatusest tean vähe.
