Olin veel üsna väike, kui ema võttis mind tema loodud Narva laulukooriga Tiina Haapsallu kaasa, kirjutab Praha Karli ülikooli õppejõud Iivi Zajedova.
Meenub, kuidas ema rääkis mulle vaiksel häälel legendi Valgest Daamist, keda võib augusti täiskuuööl näha salapäraselt liikumas Haapsalu linnuse kiriku ristimiskabeli aknal. Lugu oli minu jaoks midagi erilist ja mõjus müstilisena. Just alates sellest lapsepõlves kuuldud legendist hakkasin märkama teisi pooleldi saladuskatte all olevaid asju, millest räägiti vaikselt ja ka siis vaid napisõnaliselt.
Viiekümnendatel aastatel ega ka hiljem ei saanud ju avalikult rääkida sellest, mis oli juhtunud Eestis teise maailmasõja lõpus. Aastaid peideti end ja põgeneti Eestimaal ühest kohast teise, kõikjal oli ohtlik olla. Vanaisad ei näinud mind kunagi ja nende saatusest tean vähe.
olen kuulnud legendi haapsalu – rohuküla raudteest, mida seltsimehed kommunistid ja sotsialistid on lubanud juba aastakümneid ja osa inimesi käib haapsalu raudtee jaamas oma pühakuid kummardamas
Kui nende ohkamiste vahel meenutaks ka keegi midagi head aga ka head oli !
Olime noored,käisime pidudel tantsimas,esimesed armumised,spordiringid olid tasuta jne.
Nõukogude ajast saaks kirjutada mitmeti – sõltuvalt käsil olnud kümnendist, kirjutaja asukohast ja staatusest. Võrreldes tänapäevaga ei sõltunud kõik nii otseselt rahast ega päritolust. Seda on ehk raske seletada neile, kes kaotasid kodumaa okupatsiooni esimesel kümnendil. Aga olen lugenud ka palju sellest, kuidas Stalini poolt mitteinimesteks tunnistatud pääsesid Vene põrgust ning ehitasid kodumaal üles taas uue elu. Nende lastel, eriti lastelastel võis olla juba täiesti normaalne lapsepõlv kodu, raamatute, filmide, muusika, spordi, matkamise, õppimise ja heade sõpradega. Selle eest pole vaja olla tänulik Leninile, Stalinile ega Brežnevile vaid teatud inertsile, mis säilitas (vähemalt meie mail) eesti- ja tsaariajast kaasavõetud positiivset… Loe rohkem »