Pühapäeval lahkus meie seast Ann Roos, kes koos abikaasa Ants Roosiga asutas Eesti kõige pikaajalisema ja elujõulisema laste loomekonkursi.
Pühendumus, särav huumorimeel ja vaimukus, lai silmaring, võitlejaloomus, täpsus ja korrektsus – need on sõnad, millega kaasteelised ja lähedased Ann Roosi meenutavad.
„Väga ilus inimene,” ütles Anne kaasteeline, lastekirjanik Leelo Tungal. „Üks huvitav ja pingerikas elu on mööda saanud.”
„Särava huumorimeelega ja teravmeelne vestluspartner,” märkis lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. „Väga täpne, väga korrektne, täpselt nagu üks apteeker olema peab: kõik oli grammi pealt täpne.”
Farmatseudiks õppinud Anne pühendumus oma poja mälestuseks asutatud muinasjutuvõistlusele oli imetlusväärne. „See võistlus oli talle ka nagu oma laps, keda ta kasvatas ja haris,” ütles Kumberg.
Tegelikult on Ann Roosist eraldi isegi keeruline rääkida ja vahest on see ka esimene kord seda teha. Haapsallaste mällu jääb Ann igavesti koos neli aastat tagasi meie seast lahkunud abikaasa Antsuga: tänaval vastu tulemas, kunstinäitustel, Ants Laikmaa muuseumis, alati kohal, alati kahekesi.
Mõlemad on sündinud 1941. aastal ja nende sünnipäevadki olid lähestikku: Annel juunis, Antsul augustis. Surmaga samuti: Ann lahkus juulis, Ants juunis, aga varem. Neli aastat pidi Ann elama Antsuta. Kaasteeliste sõnul oli see raske aeg ja Ann nagu murtud tiivaga lind.
„Neid nagu ei nimetatudki eraldi. Nüüd, kui ma Anne ja Antsu peale mõtlen, on nad jälle koos, nagu nad alati on olnud,” ütles Tungal.
Isegi autasud, Haapsalu linna vapimärk (2012) ja presidendi teenetemärk (2017) olid Roosidel kahe peale. Nagu polnukski Antsu Anneta ega Anne Antsuta. Ja muidugi kahe peale korraldamas oma poja Steni mälestuseks loodud muinasjutuvõistlust, mille nad asutasid 1993. aastal, kaks aastat pärast Steni siitilmast lahkumist. Nagu Ann ja Ants olid elanud pojale, elasid nad edasi muinasjutuvõistlusele.
„Eks kõigist meist jääb midagi järele, aga oma õnnetusest nii paljudele lastele õnnetunnet luua – seda suudavad vähesed tõeliselt suured,” ütles Tungal 2020. aastal, kui oli lahkunud Ants, aga seda sobib öelda ka nüüd, kui lahkunud on Ann.
„Tegelikult oli Ann perekonnapea,” märkis Tungal. „Ann oli see, kes genereeris ideid ja otsustas, mida teha.” Ants oli tasakaalustav ja täidesaatev jõud.
Nii et Ann ja Ants olid üks. Ometi olid nad kaks, kes Tartus ülikoolides käies kokku said, 1967. aasta veebruaris Elvas abiellusid ja üksteise kõrvale jäid.
Ann oli sündinud Tartus pere esimese lapsena. Temaga koos kasvasid õde ja vend ning Anne isa õetütar. Antsu kohtas Ann ülikoolis farmaatsiat õppides. Kes keda esimesena märkas, seda ei tea. Antsul oli oma, Annel oma versioon: kas nägi Ants Anne ülikooli klubis 1961. aasta oktoobris või Ann Antsu vabariigi aastapäeval Tartus Puiestee tänaval 1962. aastal, kui Antsu kursusevend abiellus Anne kursuseõega.
Ann ja Ants abiellusid, kui ülikool oli mõlemal läbi. Maaparandust õppinud Antsust oli saanud hoopis kutseline sõjaväelane. Ann oli Jõgeval apteeker. 1967. aasta suvel kolisid Roosid Kaliningradi oblastisse Ida-Preisimaale, sest Ants sai sinna teenistusse.
1975. aastast elasid Ann ja Ants Haapsalus, sest taheti Eestisse, ja lõpuks saadi ka. Enne seda, 1970. aasta 6. septembril sündis Annele ja Antsule poeg Sten, kes elas vaid 21aastaseks.
Just Tungal oli see, kelle juurde läksid Ann ja Ants Roos 1993. aastal plaaniga luua Steni mälestuseks muinasjutuvõistlus. Anne lapsepõlvekodus külalisena käinud Tungal mäletas sealt ka ilusat Anne, aga lähemat tutvust toona ei sündinud. See juhtus hiljem, kui Roosid olid paari aasta eest kaotanud oma ainukese lapse, kes armastas muinasjutte kirjutada. Roosid olid välja andnud Steni muinasjutud Edgar Valteri illustratsioonidega ning tahtsid midagi enamat – muinasjutuvõistlust.
„See oli kurb aeg, üleminekuaeg, kui oli vaesust ja vargusi,” meenutas Tungal. Steni hauale pandud kuju metallosagi olid vargad minema viinud, aga elu läks edasi.
Esimesele võistlusele tuli nii palju muinasjutte, et Ann ja Ants said aru: see on täitmata koht. Ja nii ta läks. „Mis mind väga rõõmustas, et Ann ja Ants ärkasid ellu,” meenutas Tungal. „Ann vahetas musta kleidi rohelise vastu.”
Tungla eestvedamisel hakkas 1994. aastast ilmuma lasteajakiri Hea Laps: tekkis koht, kus Steni muinasjutuvõistluse lugusid avaldada. Tänavu juunis kuulutas lastekirjanduse keskus välja 32. muinasjutuvõistluse võitjad ja igal aastal on lapsed üle terve Eesti saatnud sinna sadu ja sadu lugusid.
Eesti lastekirjanduse keskuse direktori Triin Soone sõnul on Rooside panus muinasjutuvõistluse algatajate ja korraldajatena märkimisväärne: see on elutöö, mis on teinud õnnelikuks tuhandeid lapsi.
Eestis ei ole teist nii pika traditsiooniga ja elujõulist loomekonkurssi. „Just pühendumus on see, miks sellest nii tugevatel alustel ja ajahambale vastu pidanud võistlus on saanud,” märkis Soone. Roosid andsid muinasjutuvõistluse korraldamise lastekirjanduse keskusele üle 2018. aastal, kuid jäid elu lõpuni kaasatuks. „Olid südame ja mõttega kaasas. Hästi tore paar: lähedased ja üksteist toetavad,” ütles Soone. Ann osales ka viimatise konkursi žürii töös, luges laekunud muinasjutte ja valis sealt välja oma lemmikud. „Meile on see olnud väga suur rõõm ja au ning me kindlasti jätkame konkurssi,” ütles Soone.
Ann Roos (13. juuni 1941 – 21. juuli 2024)
- Sündinud ja kasvanud Tartus.
- Lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu ülikooli farmatseudina.
- 1967. aastal abiellus Ants Roosiga (1941–2020).
- Sündis poeg Sten (1970–1991).
- 1993. aastal asutas koos abikaasa Ants Roosiga poeg Steni mälestuseks muinasjutuvõistluse.
- Haapsalu linna vapimärk (2012) ja Valgetähe V klassi teenetemärk (2017) koos abikaasa Antsuga.
- Ärasaatmine 10. augustil kl 11 Haapsalus Kalmistu 3a (Hingeviiuli matusebüroo tavandisaalis).
