Koopiakudujad hammustasid lahti Ruhnu naiste käsitöönipid

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Ruhnu käsitöö. Kaire Reiljani foto
Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :
Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 8

 

Ruhnu naistel pidi olema hullu moodi kannatust, et sukavarrastega roositud kampsuneid ja tiheda koega imeilusaid kindaid-sukki kududa.

Just selline mõte käib esimesena peast läbi Rannarootsi muuseumi teisel korrusel kolmapäeval avatud Ruhnu käsitöö näitust „Ruhnu roosid” vaadates. „See on kõige kangem Ruhnu kudumite näitus, mis üldse olemas on,” ütles näituse avamisel ka Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm.

„Ruhnu roosid” pole otse etnograafianäitus, sest seal ei näe kogudes hoiul olevat käsitööd. Või tegelikult näeb küll, sest kõik näitusele jõudnud kindad-sokid-kampsunid on 49 kudujate koopiaklubi liiget kudunud muuseumiesemete koopiatena. Paar väikest vitriinitäit on näitusel ka Rannarootsi muuseumi kogust pärit originaalesemeid. „Meie oma on üks väike osa vürtsiks juurde,” ütles Kalm.

Juba esimene pilk näitusele ütleb, et ruhnlased armastasid valget ja sinist. „Värvi armastasid ruhnlased ainult meeste pulmakinnastel ja naiste pidusukkadel,” kinnitas ka käsitööraamatute väljaandmisele spetsialiseerunud Saara kirjastuse käsitööraamatute toimetaja Anu Pink. Tema kümne aasta pikkuse töö tulemusena ilmus tänavu Ruhnu kudumitest raamat „Ruhnu roosid”.

Naiste valdavalt valgete ja siniste mustritriipudega pool- ja sõrmkinnaste taustal mõjuvad meeste musta või tumesinist värvi ja kollase-punase-oranživärvilise mustriga pulmakindad kontrastina. „Huvitav on see, et rõivastes on neil ka muud värvid olemas, näiteks vestitriipudes,” ütles Pink.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments