Kuidas portreteerida vehklejat klaveri taga

Äsja kõlanud omaloomingulise pala „Kummardus biitlitele” viimane noot. Peeter Nelis usub, et uued lood on küpsemas. Foto: Malle-Liisa Raigla

Äsja kõlanud omaloomingulise pala „Kummardus biitlitele” viimane noot. Peeter Nelis usub, et uued lood on küpsemas. Foto: Malle-Liisa Raigla

Hiljuti 70 aasta juubelit tähistanud vehklemistreener Peeter Nelis on auhindu jagavatele asjameestele silma jäänud.

Algul ulatas Eesti vehklemisliit talle tehtu eest väärilise mõõga, seejärel otsustas linnavalitsus teda pärjata Haapsalu vapimärgiga. Põhjuseks juubilari sisukas ja pikk treeneritöö.

Ootamatuna mõjus aga mullusuvine uudis, et Nelis andis klaverikontserdi. Kõlakas lõi laineid, aga 15. juuni Lääne Elust selgus täpsemalt, et tegu oli siiski paari klaveripalaga. Publikule mängimine nõuab teatud taset, küsimusele, kas klaverit oskad mängida, ei saa ju anekdoodimehena vastata: ei tea öelda, pole enne proovinud.

Õitsval nõukogude ajal jahuti uue, kommunistlikult optimistliku ja harmoonilise inimese väljaaretamisest: igast lukksepast võib saada ka luuletaja ja igast lüpsjast baleriin. Muidugi oli see punane udujutt nagu kõigi suuresõnaliste looduse ümberkujundajate lõssenkode ja mitšurinite omagi.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments