Riigikogu valimistest on möödas peaaegu kolm kuud. Kahju, aga rahva poolt valitud esinduskogu pole seni õiget töörütmi sisse saanud.
Eks oma osa oli selles, et justkui plahvatava pommina mõjus opositsioonile uue võimuliidu koalitsioonilepe. Selle peale ennustas opositsioon kohe meie riigile suuri hädasid ja peatset hukku. Mure Eesti saatuse pärast tõi nii mõnelegi poliitikule pisarad silma, mõni näitas veel ka oma sisemist ürgset jõudu parlamendi töölaual.
Kui veidi mõelda, võib ju opositsiooni pada valitsuse katelt mustaks sõimata, aga ka tema enda värv peaks valijal veel värskelt meeles olema. Kas parim poliitik on see, kes lubab kaotada mõne maksu, lubades samal ajal senisest paremaid teenuseid ja tagatisi? Paraku on teada, et kõik nende sõnad on lihtsalt üks veider poliittehnoloogia, mis mõeldud harimatu ja mõtlemisvõimetu elektoraadi köitmiseks.
Küssa: kuidas edasi minna?
Vastus: erakorralised valimised parandatud süsteemiga (välistada kandidaadid kes ei kinnita et lähevad rk-sse etc)
Naiivne on loota, et koalitsioonil oleks tahtmist riigi rahaasjad läbipaistvaks muuta ja näidata, kuhu maksumaksja raha päriselt läheb. Peale seda oleks maksude tõstmist veelgi raskem rahvale maha müüa.
elektoraat on vaimustuses sellest poliittehnoloogilisest mölast