Millise jälje jättis lapsepõlves nähtud „Kiskja” filmirežissöör Janno Jürgensi ellu?
Sellest pajatab Haapsalust pärit filmimees selle hooaja viimasel HÕFFi filmiklubi üritusel, mis leiab aset kolmapäeval, 24. mail kell 18.30 Haapsalu kultuurikeskuses.
„Soome psühholoog Kimmo Takanen kirjutab tundelukkudest. Traumaatilistest hetkedest lapsepõlves, mis mõjutavad meid emotsionaalselt täiskasvanueani välja. Ja sellest, kuidas me peaksime neid lukke murdma, muidu jääme igaveseks juhituks nendest lapsepõlve tunnetest. „Kiskja” tekitatud tundelukku aga ei teagi, kas on vaja murda. Las see lukk vast jääb. See on positiivne lukk. See viib mind tagasi Haapsalu Pargi tänava Parveka džungli sitasaareni, kus pea kohale ulatuvatel puudeokstel varitseb nähtamatu oht, rohi on rohelisem ja taevas sinisem ja maailm üks piiritu ning müstiline koht, kus kõik on võimalik,” ütleb Jürgens ekraanile jõudva filmi sissejuhatuseks.
John McTiernani 1987. aastal esilinastunud ulmemärulifilmis „Kiskja”, mille peaosas on Arnold Schwarzenegger, siirdub USA sõdurite erirühm salajasele missioonile džunglisse, kus hakkavad juhtuma õudsed asjad – mingi tundmatu jõud otsustab rühma liikmed ükshaaval sihikule võtta. Hulga järgesid saanud linateos kuulub oma žanri klassikasse.
Sissepääs on prii ja pärast seanssi toimub Kahoot-mälumäng, mille küsimused tõukuvad nähtud filmist. Parimaid premeerivad HÕFFi ja PÖFFi toetajad.
Klubiga ühinemine on tasuta – selleks on vaja täita ankeet, mille leiab ürituselt või Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali koduleheküljelt.
võiks oma unistused kurjuse vastu võitlemisel vabatahtlikuna ukrainas nüüd ellu viia, see võib tuua midagi positiivset, aasta mehe tiitli, aasta eurooplase tiitli, presidendilt auraha jne.
nendest vanadest sõjaõhutamist ülistavatest filmidest, mis ka tv -s pidevalt meie ajusid püüavad koormata selliste mõttetustega, samas , kui looduse hävingule ei pöörata üldse tõsist tähelepanu
täiesti nõus! Miks on vaja koguaeg seda kurjust ja jubedust reklaamida? Pole artikli autoritki kirjas, kas terve LE toimetus sipleb oma jubedas lapsepõlves et pidevalt neid õudusfilme siin ülistatakse? Millestki ilusast ja heast ei tahaks rohkem kirjutada?
le-katel pole vist lapsepõlve olnudki, miks muidu nüüd igasugu laatu, festivale ja muud jama reklaamivad, jalutagu laupäeva hommikul turule ja uurigu, miks seal elu seisab