Saatuse tahe oli päästa meid ööbimisest autos. Meie auto aknast piilus sisse üks vanem mees. Ta paistis mõtlik ja soliidne. Ta oli tavaliselt riides, kuid temast õhkus mingisugust rahulikkust ja turvatunnet. Ta käis ringi ja pakkus oma maja võõrastele öömajaks. Selgus, et paljudes tekitas selline pakkumine segadust ja seetõttu jõudis ta oma pakkumisega ka meieni. Olin lõpmatult rõõmus. Ja mõtlesin, et olukord ei saagi enam paremaks minna.
Aga võis. Veidi enne seda olime kohtunud inimestega, kellel oli suur lestaloomus ja nad nad jagasid korraliku osa saagist tasuta laiali. Nii et õhtusöögiks saime krõpsude, erakordselt kehva vorsti ja konjaki asemel äsja püütud ja lõhnavat lesta, nii maitsvat, et pärast lakkusime ka näpud puhtaks.
