See aasta on alanud sotsiaalvaldkonnas üsna süngelt. Avalikkuse ette on jõudnud mitu juhtumit, kus valdkonna töötajad on oma hoolealaustega käitunud ebaeetiliselt, osadel juhtudel lausa kriminaalselt.
Mõru pitseri valdkonnale vajutab tõsiasi, et iga sotsiaalvaldkonna töötaja esmane missioon on haavatavas olukorras inimesi igas olukorras toetada ja kaitsta. Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks ütleb selgelt, et ükski sotsiaalvaldkonna töötaja ei tohi kasutada ühelgi viisil ära oma võimupositsiooni ega usaldust abi vajava inimese ja tema lähedastega suheldes. Just selle põhimõtte, mis peaks kehtima ka tavaelus inimestega suheldes, vastu on viimasel ajal korduvalt eksitud.
Väärkohtlemine on teema, mis on viimaste kuude jooksul varju heitnud sotsiaalvaldkonnale. Meediasse jõudnud juhtumid jätavad lugeja tihtipeale mõtlema, miks on väärkohtlejad ennast eetiliselt niivõrd nõudliku valdkonna tööga sidunud ning kuidas ei ole suudetud töötajate poolset väärkohtlemist ennetada? Paraku on nõnda, et tihtipeale jätavad väärkohtlejad endast tööandajale väga hea mulje. Vahel on nad suutnud endale luua isegi mustertöötaja kuvandi. Mida ja kuidas saab sellises olukorras teha riik ja teenust osutav asutus?
