Fotod: Urmas Lauri
Kui viieaastane Vesta Vendel Mulgimaal memme juugendstiilis mööblit täis tuppa sattus, ei olnud võimalik last sealt enam välja saada.
„Olin lummatud,” ütleb ta viiskümmend aastat hiljem Lihulas omanimelises vanavarapoes – Vesta värkstoas. Viieaastase tirtsu lummusest tõdemuseni, et see ongi see päris oma tee, kulus peaaegu pool sajandit. Kolm aastat tagasi läks eluaeg logistikuna leiba teeninud Vesta õppima seda, mis teda päriselt huvitab – restaureerimist. Kolm nädalat tagasi avas ta Lihula mõisa mäe nõlva all moonakamajas väikese poe, Vesta värkstoa, antiigi- ja vanavaraäri, kus leidub mida iganes – eestiaegsest sulasekapist ja söetriikrauast leivalabida ja vindlavändani.
4. aprillil võtab Vesta külalised vastu, nagu oleks ta värkstuppa sündinud – seljas taljes jaki ja maani seelikuga murtudroheline mõisapreili argikostüüm, sealtsamast kõrvalt Lihula mõisa riidekirstust leitud. „Täpselt minu värv, on ju?!” hüüatab Vesta, kaob tibatillukesse köögiorva, serveerib krapsilt kohvi ja marjarulli, laud on toekas, eestiaegne, kuidas siis muidu, ja näitab kardinaid akna ees – abikaasa vanavanaema varasalvest, puhas puuvill ja peenike pits. Ersatskaubal Vesta värkstoas kohta ei leidu. Kõik on seal õige ja eht.
Küsimusi tekib lausa mitu:
1. Kust leida pidevalt uut ja head kaupa,
2. Kust leida piisavalt kliente pisikeses Lihulas, kus on juba üks antiigipood,
3. Kuidas on võimalik saada enda valdusse Lihula mõisa riidekirstust leitud rõivad???
…kolmanda punkti juures sama küsimus.
Ilmselt samamoodi, nagu on võimalik osta muinsuskaitse all olev hoone, see maha lammutada ja endale elamu püstitada selle vundamendile.
Mõned on võrdsemad kui teised.
mille järgi vaimustav ajakirjaniketandem Ilves-Lauri otsuse langetab, kellest/millest kirjutada ja/või kirjutamata jätta?
…ja mida/keda pildistada?
Tubli naine!
tahaks teada kuidas ka Raplamaa inimestel läheb?
Hea mõte! Lääne elus on ka Rapla. Risti, Palivere, Riisipere…oleks huvitav.
kuidas on lood vanavarahuviga Paapua Uus-Guineas?