Heikki Mägi: Mida on Eestil välisinvestoritele pakkuda?

Kui Eesti tahab tõesti saada välisinvestoritele atraktiivseks tehnoloogiariigiks, tuleb loorberitel puhkamine lõpetada ja tõdeda, et sama auhinna nimel kihutavad paljud teisedki maad. Konkurentsieelis on võidujooksus ikka kärmematel, mis tähendab, et majandust puudutavad otsused ja tegevused peavad käima kiiremini.

Peaminister Kaja Kallas on mitut puhku rõhutanud, et Eestist peaks saama hinnatud rohetehnoloogia riik, kuhu välisinvestorid tahaks tuua oma raha. Ma olen täiesti nõus, tegemist on kahtlemata perspektiivika mõttega, ainult et meil peab olema investorile midagi pakkuda. Kas meil on järgnevad tingimused täidetud?

Tänapäeva ärimaastikul on ettevõtete sotsiaalne vastutus ja jätkusuutlikkus muutunud väga oluliseks. On investoreid, kes tegutsevad rangete reeglite järgi, nad eelistavad riike, mis on rohelise revolutsiooniga hästi toime tulnud. Mis toob lauale küsimuse: milline on lõppude-lõpuks Eesti energiapoliitika? Kas meie sihiks on tuulikud või tuumaenergia? Kui kiiresti saame end lahti haakida põlevkivienergiast? Midagi pole teha, viimasel on suur süsinikujalajälg ja see võib saada välisinvesteeringute hankimisel takistuseks. Põlevkivienergia võib anda meile tõesti järgmise 3-4 aasta jooksul odavamat elektrit, kuid pikaajaliselt on mainekahju mõju majandusele suurem.

Ei saaks öelda, et Eestil pole soovi taastuvenergiasse panustada, aga peamine murekoht on aeglus, näiteks võib tuulepargi ehitusloa menetlemine võtta aastaid aega. Põhjamaad juba on kõvasti kaugemale jõudnud nii tehnoloogia arendamisel kui ka roheenergia kasutuselevõtul, panustatakse nii tuule- ja päikeseparkidesse kui ka vesinikujaamade rajamisse. Kui Eestis jäävad vajalikud muutused poliitiliste mängude tõttu tegemata ja poliitikud ei hakka mõtlema nagu ettevõtjad, siis oleme välisinvesteeringute konkurentsist väljas.

Selles punktis tundub, et kõik oleks justkui korras. Eestit on nimetatud Euroopa Silicon Valley’ks, USA mõttekoda Tax Foundation, mis avaldab OECD riikide maksude konkurentsivõime edetabelit, on 9 viimast aastat asetanud esikohale just Eesti maksusüsteemi. Aga kahjuks esimeselt kohalt on ainus võimalus allapoole liikuda ja tuleb hoida meeles, et ka teised riigid arendavad oma maksusüsteemi, et parandada konkurentsivõimet. Lisaks on Eesti tööjõukulud, tulumaks, sotsiaal- ja töötuskindlustuse makse kõrgemad kui teistes Euroopa Liidu riikides. Selles suhtes pole me enam nii konkurentsivõimelised.

Meie praegune süsteem meeldib kahtlemata kasvavatele ettevõtetele ja idufirmadele, aga me ei saa selle eduloo najal lõpmatult sõita. Sama kehtib Eesti kui IT-riigi kuvandi kohta. Tõepoolest on meie eelis palju Euroopa riikide ees on internetipõhine lihtne asjaajamine. Ettevõtte asutamine, pangatehingud, tuludeklaratsiooni esitamine – esimesed pähetulevad asjad, millega Eestis läheb kiiresti nagu üks-kaks-kolm. Seda tehnilist eelist tuleks nüüd arendada, et need toimingud, kus dokumendi esitanud inimene ootab mingit lahendust või vastust, ei jääks kuhugi internetiavarusse toppama või eri inimeste vahel pendeldama. Jah, paberi esitada saab siin kiiresti küll, aga piltlikult öeldes templi löömisega sinna peale kipub aega minema.

Kui Eesti soovib olla rohetehnoloogia riik, siis peaks hariduspoliitika seda toetama. Nutikas riik, kellena me ju paista tahame, vajab nutikaid inimesi, kes välisinvestorite vahendite toel saaks meid rohetehnoloogia riigina maailmas tuntuks teha. See tähendab, et ülikoolides on kaasaegsed õppekavad, toimub tihe koostöö ettevõtetega ja eelkõige seda, et inseneeria- ja elektroonika erialadele jagub soovijaid, kellel on motivatsiooni õppida ja oma teadmised ka reaalsete toodeteni viia.Vaja on nii akadeemilist kui ka korralikku rakenduskõrgharidust ja samamoodi kutseharidust. Kui meil on insenerid, kes mõtlevad välja tehnoloogilise lahenduse, peab kuskil olema ka oskustega inimene, kes suudab selle tooteks kokku panna. Eestil on juba kõikidel neil tasanditel väga häid eksperte, aga kui tahame olla välisinvestorite järjepidevas huviorbiidis, tuleb jätkusuutlikult tagada kohapealne tööjõud.

Kõige alus ja kõige keerulisem ülesanne – saada ühe eesmärgi nimel tegutsema riik, ettevõtjad ja teadusringkond. Millise rohetehnoloogia arendamiseks ja väljatöötamiseks on meil ressursid olemas, mis suunale me keskendume ja millesse panustame. Kuidas ja mis sõnumitega hakkame end turundama. Ja siis hakkama tegutsema, sest ehkki õige aeg oli eile, siis praegu veel pole kõik kadunud, kui alustame täna.