Ikka veel diivanil istudes sisenesin järgemööda kõikidesse suhtlusvõrgustikesse, kuhu end registreerinud olin. Kirjutasin kõigile, lootes saada teada, et nendega on kõik korras. Sel ajal oli selline ligipääsetavus muutunud luksuseks. Eriti kui arvestada, et minu ema külas lülitati elekter sisse iga kolme päeva tagant sõna otseses mõttes paariks tunniks, aga voolu võidi ka üldse mitte anda. Sagedaste rikete tõttu oli koostatud astmeline katkestusgraafik. Minu klassivend Tolja oli üks neist, kes sõitis naaberküladesse ja taastas elektriühendusi, parandas ja remontis, kuigi see polnud tema sõnul päris tema töö. Tema, nagu ka paljud teised, mõistis, et rasketel aegadel on oluline olla valmis aitama täie pühendumusega.
