Evelyn Liivamägi: hoiu-laenuühistutega seonduvad müüdid

Viimastel aastatel on mitu hoiu-laenuühistut sattunud raskustesse, halvima stsenaariumi korral võivad seal raha hoiustanud inimesed sellest kas osaliselt või täielikult ilma jääda.

See on tõstatanud teravalt küsimuse, kas selliste olukordade vältimiseks oleks edaspidi tarvis reegleid karmistada ja ajale mõnevõrra jalgu jäänud seadust muuta. See jällegi on tekitanud teravat vastuseisu mitmelt hoiu-laenuühistult ja ka ühistutega seotud huvigruppidelt. Millistel põhjustel ja kelle huvides oleks otstarbekas seadust muuta, tuleb juttu allpool.

Müüt nr 1 – ühistud tegutsevad täna täpselt nii, nagu on olnud sellise ettevõtlusvormi ajalooline idee, ühistute tegevus on juba läbipaistev ja kontrollitav ning riigil pole täiendavalt vaja mingeid samme astuda.

Praegu kehtiv hoiu-laenuühistute seadus on jõus aastast 1999. Viimati tehti seaduses olulisi muudatusi aastal 2010. Mitmed muudatused olid kantud sellest, et ühistutel oleks võimalik oma tegevust ka laiendada – näiteks kui varem sai ühistuid moodustada üksnes territoriaalsuse põhimõttel, siis 2010. aasta muudatustega võis ühistuid moodustama hakata ka töö-, teenistus- või kutsealasel ning ühiste majanduslike huvide põhimõttel.

Sellest ajast on ühistute liikmete ja varade arv märkimisväärselt kasvanud. Ka on tekkinud mitmeid uusi ja ka päris suure liikmeskonnaga ühistuid. Kui 2010 lõpus oli ühistute liikmete arv 3144 ja varade maht kokku 11 miljonit eurot, siis eelmise aasta lõpu seisuga oli ühistutel liikmeid 13 596 ja varade maht oli kokku 137 miljonit eurot. Ehk nii liikmete arv kui ka varade maht on ühistutes paisunud nagu pärmi peal.

Kasvu mõttes kõige olulisem on, et kui 2010. aasta lõpuks olid ühistud eraisikutest liikmetelt kaasanud hoiuseid 2 miljoni euro ulatuses, siis nüüdseks on see number 91 miljonit. Oluline on vaadata ka mündi teist poolt – kuhu läheb liikmete hoiustatud raha. Suur osa läheb eri ettevõtjatele – eelmise aasta lõpuks oli äriühingutele laenatud summa 87 miljonit eurot.

Numbritest olulisemgi on küsida: kas hoiu-laenuühistud tegutsevad täna nii, nagu on olnud nende moodustamise ajalooline idee? See seisneb selles, et n-ö kitsas kildkond isikuid, kes elavad samas piirkonnas või jagavad sama ametit, soovivad lihtsustatult omavahel raha laenata – osal liikmetel on raha üle ja osal jällegi puudu ning nii saab ühes „tsunftis“ eeldatavalt lihtsamalt ja odavamalt korraldada finantside vahendust. Nii teenivad ka laenu andjad finantstulu. Kusjuures oluline märksõna on omavaheline usaldus, mis põhineb sellel, et ollakse kursis üksteiste taustaga – nn kahtlaseid isikuid liikmeks ei võeta. Teisisõnu nimetatakse seda sotsiaalseks kontrolliks. Samuti on juriidiliselt kõik liikmed võrdsed – igal liikmel on üks hääl sõltumata kapitali sissemakse suurusest. See on oluline erinevus võrreldes tavalise äriühinguga, kus hääleõigus sõltub äriühingusse panustatud kapitalist.

Suurimatel hoiu-laenuühistutel Eestis on üle 2000 või isegi üle 3000 liikme. Need liikmed ei ela kõik ühes piirkonnas ega tunne üksteist. Veel enam – kui mõni liige tahakski teada saada, kes on ühistu teised liikmed, siis see võimalus sisuliselt puudub. Seega üks hoiu-laenuühistu algne ja peamine põhimõte – sotsiaalne kontroll – enam praktikas ei toimi, seda vähemalt suuremate ühistute puhul.

Tõenäoliselt saab sotsiaalne kontroll toimida üksnes juhul, kui liikmete arv on üsna väike, kindlasti ei saa see olla tuhandetes. Maksimaalselt võib rääkida paarisajast liikmest. Ka Eesti Pank juhib hiljaaegu avaldatud blogipostituses tähelepanu, et alla 1 miljoni euro suuruse bilansimahuga ühistuid, kuhu kuulub keskmiselt ligi 80 liiget, võib pidada grupiks, mille jaoks 1990ndatel töötati välja hoiu-laenuühistute seadus.

Mitmed ühistud on kasutanud sotsiaalse kontrolli ja liikmete rolli tõhustamiseks volinike koosolekut, kus hoiu-laenuühistu liikmed volitavad teist isikut nende huve ühistus esindama, sealhulgas nende eest üldkoosolekul osalema. Teoreetiliselt on selline korraldus küll teretulnud, sest suurema liikmete arvuga ühistutel ongi keeruline korraga kokku saada suurt hulka oma liikmetest. Samas toimub praktikas tihtipeale selline volitamine nii, et juba ühistuga liitumislepingut sõlmides annavad hoiu-laenuühistu liikmed ära oma liikmesusest tulenevad õigused ühistu volinikule, suuresti teadmata, kellele ja milliseid huve nimetatud volinik otsuste vastuvõtmisel esindab. Seega ei saa väita, et sotsiaalne kontroll tänaste hoiu-laenuühistute puhul oleks hästi toimiv.

Teine küsimus on ühistute läbipaistvus. Kui sirvida hoiu-laenuühistute kodulehekülgi, siis info ühistute juhtide kohta on väga lakooniline või puudub sootuks. Ehk inimene, kes soovib mõne ühistu liikmeks astuda, ei pruugi saadagi võimalust kontrollida isikute tausta, kes ühistut juhivad. Praktiline elu on aga selline, et keskmine ühistu liige on huvitatud üksnes hoiustatud raha pealt intressi teenimisest, mis võrreldes kommertspankadega on üldjuhul kopsakam. Kui see on ainuke motivatsioon olla hoiu-laenuühistu liige, tekib tahes-tahtmata küsimus, mis on praktikas vahe mõnel suuremal hoiu-laenuühistu tavaliikmel ja mõnel väiksema kommertspanga tavakliendil.

Osa hoiu-laenuühistuid kurdab, et neil ei ole pankadega võrdseid võimalusi. Sealjuures unustatakse, et erinevalt pankadest ei laiene neile riiklik finantsjärelevalve, mille eest pangad ise tasuvad, ning kordades suurem ja kallim kapitali- ja likviidsusnõuete režiim.

Rääkides veel läbipaistvusest või pigem läbipaistmatusest, ei näe kehtiv seadus ette nõudeid info esitamise kohta liikmetele – liige ei pruugi saada isegi infot oma hoiustatud vahendite kohta. Veel enam, liikmetele ei ole üldjuhul teada, kellele tema hoiustatud raha edasi laenatakse ning kas hoiu-laenuühistu seaduses toodud nõudeid ka järgib. Markantne on, et kahel suurel hoiu-laenuühistul on isegi 2021. aasta majandusaasta aruanne äriregistrile esitamata.

Seega huvitab reaalses elus ühistuid mitte kitsalt kildkonnalt raha kaasamine, vaid kogu avalikkuselt. Ette on nähtud küll liitumisel sisseastumismaks ja minimaalne osamaks, kuid need on üldjuhul väga madalad, et olla mingisugusekski lävendiks, et iga juhuslik „uksest sisseastuja“ ei saaks liituda. Tegemist on seetõttu pigem näilike piirangutega.

Müüt nr 2 – hoiu-laenuühistuid ei ole seni õigusloomesse kaasatud.

Rahandusministeerium on probleemidele juba aastaid tähelepanu juhtinud. 2017 suvel avalikustasime vastava konsultatsioonipaberi. Sellest kantuna töötasime välja seaduseelnõu, mis avalikustati 2020 sügisel. Muuhulgas korraldati hoiu-laenuühistutega mitmeid kohtumisi. Seega ei pea paika väide, et ühistuid ei ole õigusloomeprotsessi kaasatud.

Tasub märkida, et hoiu-laenuühistute liit on tulihingeliselt võidelnud igasuguste muudatuste vastu, ka nende muudatuste vastu, mis suurendavad liikmete õigusi. Hoiu-laenuühistute liitu kuulub samas vaid seitse ühistut 21st ja liit esindab u 7000 liiget, mis on alla poole kõigi ühistute liikmetest. Seega ei ole liit tegelikult kõigi ühistute ja liikmete hääletoru.

Kokkuvõttes oleme seisukohal, et sellises vormis avalikkuselt raha kaasamine, nagu hoiu-laenuühistud seda teevad, ja selle kontrollimatu paigutamine üksikutesse äriprojektidesse peab lõppema. Seepärast avalikustasime eelmise aasta lõpus uuendatud ja muudetud eelnõu. Kuna kommenteerimisaeg osutus üürikeseks, avalikustas ministeerium 1. veebruaril uuesti mõnevõrra muudetud eelnõu versiooni. Selle kommenteerimiseks on antud kolm nädalat.

Müüt nr 3 – muudatuste tulemusena kaoks Eestis igasugune ühistuline tegevus ja teistes riikides ei ole ühistud nii rangelt reguleeritud.

Eelnõuga nähakse ette nõuded, mida saab rakendamise mõttes jagada ajaliselt kolmeks etapiks. 2028. aasta algusest rakenduvad muudatused ei lõpeta ühistulist tegevust Eestis, vaid ühistute tegevus muutub läbipaistvamaks ja hoiustajad saavad suurema kaitse. Eraldi võib siiski kaaluda teatud erandite tegemist – näiteks kui ühistu liikmete arv on alla paarisaja, saab loobuda teatud nõuete rakendamisest. Analoogia on väärtpaberituru seaduses – kui aktsiaselts soovib kaasata aktsiate või võlakirjade emiteerimisega raha jaeinvestoritelt ja pakkumine tehakse alla 150 investorile, finantsinspektsiooni kontroll ei kohaldu.

Väidetud on sedagi, et teistes riikides ei ole ühistud nii rangelt reguleeritud ja maailma mastaabis on Eestis plaanitava näol millegi ennekuulmatuga. Pigem võib öelda, et kehtivad nõuded hoiu-laenuühistutele on praegu ühed liberaalsemad. Sisuliselt toimub enamikus Euroopa riikides ühistulises vormis raha kaasamine mitte hoiu-laenuühistute, vaid just ühistupankade kaudu – nii on see näiteks Leedus, Soomes, Iirimaal ja Saksamaal. Seega poleks taolised seadusemuudatused – kus hoiu-laenuühistud allutatakse finantsjärelevalvele ja peavad edasi tegutsema ühistupanga vormis – maailma ega isegi kohaliku regiooni mõistes mingi pretsedent.