Juhtkiri: vägivald ei ole pere siseasi

Kes ei teaks ütlusi „Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad” või „Kui peksab, siis armastab”. Neid lauseid kiputakse ütlema ka mõnes peres toimuvast rääkides, sest ühiskonnas on aastasadade jooksul juurdunud arusaam, et koduseinte vahel toimuv on pere siseasi. Ka olukorras, kus üks partner teisele seltskonnas halvasti ütleb või teda alandab, pööratakse pigem pea ära, sest pere omavahelised suhted ju kõrvalseisjatesse ei puutu.

Tegelikult puutuvad väga palju. Lisaks sirguvad üksteist mitte austavate suhetega kodudest lapsed, kes sellist käitumist loomulikuks peavad, selle mustri oma ellu kaasa võtavad ja nii vägivallaahelat jätkavad.

Perevägivald ei tähenda ainult löömist, vaid palju rohkemat. Perevägivald on ka see, kui üks partneritest teist pidevalt alandab ning sellega teise enesekindluse ja -väärikuse maatasa teeb. Perevägivald on ka see, kui üks partner teise käimisi ja rahakasutust pidevalt piirab ja kontrollib. Selline vaimne ja majanduslik vägivald on isegi ohtlikum, sest see ei jäta nähtavaid märke nagu sinikad, küll aga muserdab inimese hinge.

Perevägivald ei tähenda ainult naise ja mehe vahelist vägivalda, vaid ka vägivalda õdede-vendade, täiskasvanud laste ja vanemate vahel. Kui meeste ja naiste vahelisest vägivallast on ühiskonnas järjest rohkem rääkima hakatud, siis sellest, kuidas täiskasvanud lapsed oma eakaid vanemaid vägivaldselt kohtlevad või hooletusse jätavad, kuuleb hoopis harvem. Päris kindlasti ei tähenda näiline vaikus, et selliseid asju ei toimuks.

Vägivallatsevad pered ei asu kusagil teisel planeedil, vaid kõik need inimesed elavad meie kõrval. Nad on meie sõbrad, tuttavad, naabrid, töökaaslased. Selle asemel, et silm kinni pigistada ja pilk kõrvale pöörata, on meie kohus sekkuda, kasvõi peres toimuvast vägivallast teada andes. Perevägivald ei ole ainult perekonna siseasi.