Hillar Padu: väheste despootia ja tankisündroom

Pensionil pedagoog Hillar Padu
Pensionil pedagoog Hillar Padu

Lääne demokraatia näitab lagunemise märke, kuna kokku lepitud tegemistest ei taheta enam kinni pidada.

Tuleb tuttav ette: demokraatlikud üksmeelsed otsused jäävad kalevi alla, sest vähemus tõstab kisa, mis vaibub pikalt kestvail kohturadadel. Targem annab lõpuks järele või ei tiku üldse vaidlema – lollid otsused viiakse ellu ja segavad elamist.

Kriisi ajal tuleks tegutseda targemalt. Seda võimaldaks avaliku halduse kultuur ja traditsioonid – kasvatusega sisendatud arusaam, et on olemas reeglid, mida tuleb järgida. Reegleid hakatakse õpetama kohe peale sündi, kuid suhtumine neisse on kultuuriti, nüüd isegi põlvkonniti, väga erinev. Üldiselt on nii, et mis otsuse valitsused ka ei teeks, keegi tark hakkab alati vastu kisama. „Tankisündroom“, ütleksin irooniliselt. Isegi püüdlikult ausalt läbi viidud valitsuse või omavalitsuse riigihanked päikese- või tuuleparkidele on kui kuulutused järjekordsetele kohtukäimistele, sest keegi ikka kaebab.

Sanktsioonide realiseerimisega Venemaale kipub ELi riikides samuti kujunema: otsus on konsensuslik, aga täitmine venib silmapiiri taha. Seal möirgab küll vene karu, kuid äri jätkub sala. Juba vanad roomlased leppisid kokku, et kokkuleppeid tuleb täita ka juhul, kui need ei meeldi – aumeeste mäng. Muide, spordi algne mõte ei olnud mitte kehakultuur, vaid härrasmeheliku ellusuhtumise kujundamine, kus olulisim eesmärgi oli võime alluda reeglitele; igal juhul tuleb ka kaotus vastu võtta võitjast lugu pidades, mitte virisedes ja vabandusi otsides.

Need pedagoogid, kes võitlevad iga sellise tegevuse vastu, kus ühed võidavad ja teised kaotavad, sooritavad laste suhtes pehmelt öeldes kuriteo. Lauri Vahtre küsib retooriliselt: kaua selline olukord kestab, kus lärmakas vähemus ei kavatsegi alluda legitiimsetele, kuid mittemeeldivatele otsustele, ja surub enamusele ebademokraatlikult peale oma tahtmise?

Enamuse võimu nimetatakse demokraatiaks, rikka vähemuse võimu oligarhiaks – inimõigusi ja -vabadusi vähearvestava despootia vormiks. Eestis levib väheste vaeste despootia: kui vastamisi on tanki pooldajad ja tanki kõrvaldajad ehk rahvuslased ja vähemusrahvuslased. Kuid vastamisi on ka kliimamuutjad ja muutmise võimaluse eitajad, immigratsiooni pooldajad ja vastased, feministid ja maskulistid, homode sõbrad ja vaenlased, vaktsiinile sülitajad ja süstijad jne. Teaduslikud ja teadlaste arvamused ei loe, sest ükski lihtinimene ei suuda libateadusi päris teadusest enam eristada. Teaduslikkuse argumentidega pole tänapäeva ühiskonnas üldse suurt midagi peale hakata. Asi taandub lihtsalt eelistustele usun või ei usu, meeldib või ei meeldi, ema või tütar.

Tuleb usaldada oma tervet mõistust, sest internetis võib kohata pahatahtlikke tarkpäid, kes suudavad lõpuks rahva mistahes loosungi all tänavale ajada. Kaido Kama hoiatas kaks kuud enne sõda Ukrainas: „Pole vaja tülitseda tühja-tähja pärast. Tõsiselt maksab karta hoopis suure idanaabri kasvavat agressiivsust ja „vana“ Euroopa totaalset võimetust sellele adekvaatselt reageerida.“ Prohvetlikult öeldud. Eesti teine prohvetlausuja Hando Runnel arvas, et kartesiaanlus kui talupojatarkus oligi kord eestlase kodufilosoofia: kahtle kõiges, sest ainult oma silm on kuningas.

Tõmbame siis rahvana veidi tagasi, katsume jälle talupojatarkusega üksteisest rohkem aru saada. Mitte netiloosungite, vaid ise kuuldu-nähtu najal otsustada ja „ärme ütle kohe halvasti neile, kelle seisukohad ei meeldi“. Väheste despootia ehk agressiivne vähemus – tankisündroom – vastandub talupojatarkusele. Ja mitte ainult Narvas või Lasnamäel ja Maardus. Maakohtu kontorites jagub „väheste despootiat“ igas maakonnas sajandi lõpuni arutamiseks, kui aru koju ei tule.

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
uskmatu Toomas
9 päeva tagasi

“Juba vanad roomlased leppisid kokku, et kokkuleppeid tuleb täita ka juhul, kui need ei meeldi – aumeeste mäng” aga tänapäeval nii ei tehta st.lubame maad ja taeva kokku aga …. !