Suve lõpu pidu, öeldakse augusti viimasel nädalavahetusel toimuva muinastulede öö kohta. Suve lõpp. Läinud ta ongi, see tänavune suvi. Seekord möödus ta üle mitme aasta piiranguteta, rahvas sai pidutseda. Ja seda ta tegi. Kas tuleb nüüd suve viimane pidu välja just sellisena, nagu ta kõlab – vaikne enesesse vaatamine võõra pilgu eest eemal?
Läänemaal on avalikke lõkkeid välja kuulutatud tõesti pea poole vähem kui veel mõne aasta eest. Kas on jaks otsas korraldajatel või pidulistel, kes teab. Võimalik, et rahvast ohjeldab hirm hinnatõusu ja hakkamasaamise ees. Või oleme pidutsemisest lihtsalt võõrdunud? Kui viimast, pole hullu midagi, küll me selle oskuse ükskord uuesti käppa saame.
Võimalik, et eralõkkeid on sel aastal siiski rohkem kui varem, sest meeles pidada vana kommet – teha rannikul tuld, et need, kes merel, teaksid koju tulla – pole vast liiast.
Ehkki tänapäeval on kodu leidmiseks ja tähtsa info edasiandmiseks palju kiiremad ja tõhusamad vahendid, võivad need moodsad riistad mistahes hetkel korraga üles ütelda. Väike lõke rannal oleks sel juhul ju asja eest.
Mälestada neid, kes läksid ega tule enam, on oluline just mälestajatele endile – see aitab olla maailmas tasakaalus, hoiab pidet ja annab teadmise, et meidki kunagi mäletatakse.
Nii või teisiti väärib üks viimaseid sooje öid vaatamist, tundmist ja nautimist. Ka siis, kui pole isu minna kuulama ansamblit või koos teiste omasugustega lõket vaatama. Augustiööd on juba kord sellised kutsuvad – veel soojad, aga juba üsna pimedad. Uudistame siis neid, niikaua kui see on veel soe ja mugav.
Igal juhul tuleb tõdeda, et suvi siin Eestimaal oli ilus ja õnneks piirangutevaba. Õigupoolest saabub kohe üks teine imeilus aeg. Loodame, et ka sügisel ei pea kehtestama karme reegleid viimastel aastatel möllanud tõve peatamiseks.
arulage väljamöeldis.
katku ajal, nende mälestamiseks , kes on läinud on kalmistupühad, mitte aga arutu pidutsemine