Virtsu merepäevade ajal sai Virtsu spordisangar, 90-aastane Martin Vänt võrkpalliväljaku kõrvale endanimelise pingi, mille olid valmistanud Virtsu kooli õpilased.
Pink avati selle sama võrkpalliväljaku kõrval, mille Martin Vänt 1957. aastal ise rajas. Pingi avamisel olid kohal Vända sõbrad, tuttavad, õpilased ja Virtsu rahvas. Pidulike tänusõnade juures paistis enim silma Tõnis Soop, kes meenutas, kuidas Mart, nagu kõik tegelikult teda tunnevad, veel 75-aastaselt poistele võistlustel sidemängijana appi läks.
Suure aplausi saatel kutsuti Mart pingile. Ja tema poeg Raiko kruvis tänuplaadi pingile. Spordisangar oli väga liigutatud. „Olen teile kõigile väga tänulik,” ütles Vänt. Ka Lääneranna Vald tänas päevakangelast tänukirjaga. Selle ulatas talle pidulikult vallavanem Ene Täht.
Pingi avamisse panustas MTÜ Virtsu Kooli Vilistlased ja kogu Virtsu kogukond.
55. korda peetud merepäev on suurim kultuurisündmus Virtsus, kuhu tulevad kohale kõik, kes asulaga seotud on.
Merepäeva lahutamatu osa on ka võrkpalliturniir, mida tänavu peeti sõprusmänguna.
Martin Vänt asus Virtsu elama 1956. aastal ja juba järgmisel aastal sai hoogne sporditöö Virtsus alguse. „Siinsamas pargis tegimegi sporti. Siin oligi Virtsu staadion, mängisime palli ja tegime kergejõustiku,” ütles Vänt.
1931. aastal sündinud spordisangar alustas kooliteed 1939. aastal Matsalu algkoolis. Selle lõpetanud, asus ta õppima Penijõe põllumajanduskooli. Hiljem tuli sõjaväekohustus pärast mida läbis ta kehakultuurikursused Pärnus.
Virtsu Kaluri spordimetoodikuna asus ta tööle 1967. aastal ja tegi seda 1980. aastani. Lisaks oli ta aastakümneid veel Virtsu tuletõrjekomando ülem. Elu jooksul sadu võistlusi korraldanud ja sadadele võistlustele sportlasi viinud spordisangar ei jätnud lemmikala ka pensionipõlves.
Ta lõi uue sajandi alguses Hanila spordiseltsi ja treenis Virtsu kooli noori võrkpallureid. Ka praegu on ta kõikide uudiste ja spordisündmustega väga hästi kursis. Talle läheb korda eestlaste käekäik igal alal ja eriti tunneb suurt muret Virtsu kooli tuleviku pärast.
Väga armas 🙂
Väga hea lugu.