Mihkel Nestor: kuidas võidelda inflatsiooniga?

Kiire inflatsioon ei ole osutunud ajutiseks ja üürikeseks, mistõttu on keskpangad nüüd asunud jõulistele tegudele selle alla surumiseks. Kas see aitab ka Eestit?

Inflatsioon on aina laiapõhjalisem

Viimaste kuude hinnatõus on olnud peadpööritav ja ähvardab samas vaimus jätkuda veel mõnda aega. Eestis tõusis harmoniseeritud tarbijahinnaindeks mais mullusega võrreldes röögatu 20% võrra, ent äärmiselt kõrge on inflatsioon olnud pea kõikjal maailmas. Nii ületas euroala riikide inflatsioon maikuus keskmiselt 8%, samas kui Ühendriikide küündis see 9% lähedale. Hinnatõusu peamine vedaja on endiselt energia, kuid mida kuu edasi, seda laiapõhjalisemaks tarbijahinnaindeksi kasv muutub. Globaalses mastaabis on suurim mure toiduainehindade ülikiire tõus, mis ähvardab vaestes riikides osa elanikkonnast nälga jätta. Rikastes riikides on seevastu aina suurem probleem kodumaiste teenuste ja kaupade kallinemine, millel on toidu ja energiaga vähe pistmist.

Keskpangad on asunud tegudele

Hinnatõus ei ole vaid isiklik probleem, sest kui ootused kiireks inflatsiooniks juurduvad, võib see majandusele kaasa tuua katastroofilised tagajärjed. Seetõttu on keskpangad, kes arenenud maailmas hinnastabiilsuse tagamise eest vastutavad, asunud inflatsiooni piiramiseks jõuliselt tegutsema. Päris tegudena on see ennekõike nähtav Ameerika Ühendriikides, kus Föderaalreserv võttis lõppeva nädala kolmapäeval vastu otsuse tõsta intressimäärasid lausa 0,75% võrra – suurim tõus alates 1994. aastast. Kava kohaselt jätkuvad intressitõusud ka edaspidi, mistõttu ennustavad turud, et 2022. aasta lõpuks jõuab USA peamine intressimäär umbes 3,5% juurde.

Sarnaselt on Euroopa Keskpank teatanud, et esmakordselt alates 2011. aastast on intressitõusu oodata ka Euroopas. Esimese 0,25% intressitõusu plaanib keskpank ette võtta juba juulis, kuid septembriks viidatakse juba isegi 0,5% tõusu võimalikkusele. Koledate inflatsiooninumbrite ja keskpanga aina jõulisema retoorika taustal on seetõttu kiiresti kallinenud pankadevaheliste arvelduste puhul kasutatavad Euribori määrad. 12 kuu Euribor kaupleb nüüd juba umbes 1% tasemel ning 6 kuu määr läheneb 0,2%, samas kui 3 kuu oma hetkel veel enam kui 0,2% miinuses on. Ent kui vaadata tulevikutehinguid, siis ennustab turg, et 3 kuu Euribor võiks selle aasta lõpus jõuda 1,6% ja 2023. aasta lõpuks lausa 2,6% tasemele. Saab siis näha, kas selleni ka tegelikult jõutakse.

Euroala riikide laenuintressid kärisevad

Sellise intressitaseme saavutamise muudab pisut kahtlaseks oluline erinevus euroala riikide majanduskonjunktuuris, ent ka lahknevus USA olukorrast. Ühendriikide järsk intressitõus on tegelikult selgelt hilinenud, sest juba pikemat aega on sealsete tarbijate nõudlus ületanud ettevõtete võimekust tooteid-teenuseid vajalikus mahus pakkuda. Kallim raha võiks aidata seda ebakõla edaspidi siluda. Euroopas on majanduse ülekuumenemisest vara rääkida ja kõrge inflatsioon on olnud põhjustatud ennekõike imporditud toorainete hinnatõusust. Seetõttu tuleb keskpanga praegust jõulist retoorikat tõlgendada ennekõike kui soovi anda turgudele selge signaal, et keskpank püsib sadulas ja on valmis tegema kõike, et inflatsiooniootused ei juurduks.

Teisalt on ainuüksi kõrgemate intressimäärade ootus muutnud laenamise mõne nõrgema Euroala majanduse jaoks juba päris kalliks. Nii on näiteks tuntuima murelapse Itaalia 10-aastase võlakirja tootlus tõusnud 4% juurde; aasta alguses oli see kõigest 1,2%. Itaallaste murele lahenduse otsimiseks kogunes kolmapäeval erakorraliselt ka keskpanga nõukogu, kes lubas kasutusele võtta meetmed, et erinevused euroala riikide intressimäärades liialt suureks ei käriseks.

Intressitõusuga on Eesti inflatsiooni ravida raske

Ent kuivõrd suudab intressitõus alla tuua Eesti inflatsiooni? Ilmselt mitte eriti. Tõepoolest, võrreldes „vana“ Euroopaga on Eestis olnud nõudluse kasv suur ja kodumaiste kaupade-teenuste hinnatõus kiirem. Teisalt tuleb valdav osa tarbijahinnaindeksi kasvust endiselt energia ja toidu kallinemisest, mille raviks on Euroopa Keskpanga intressimäär pehmelt öeldes väga nüri instrument. Pigem tagasihoidlik on ka eestlaste laenukoormus, mistõttu võtaks Euribori protsendine tõus majapidamiste taskust natuke üle 100 miljoni euro – see on umbes pool protsenti selleaastasest eratarbimisest.

Kõige enam sõltub tänavune inflatsiooninumber ikkagi sellest, kas ja kuidas otsustab uus valitsuskoalitsioon hinnatõusuga võitlema hakata. Tuleb rõhutada, et on oluline erinevus, kas soovime alla tuua inflatsiooni või aidata inimestel hinnatõusuga hakkama saada. Kui soov on otseselt piirata inflatsiooni, siis kõige selgemat mõju omaks sarnaselt kevadele energiale hinnalae kehtestamine. Leevendus oleks see kindlasti, ent kui eeldame, et kõrged energiahinnad jäävad püsima pikemaks ajaks, siis ei ole jällegi suuremat vahet, kas maksame arved kinni otse tarbijana või läbi maksusüsteemi. Teine lahenduskäik on toetuste abil kompenseerida hinnatõus neile, kes muidu hakkama ei saa. Viimane on riigieelarve seisukohast ilmselt soodsam lahendus, kui maksutulu ühtlane laiali jagamine. Samas ei aita rahaliste toetuste maksmine kuidagi alla tuua inflatsioonimäära. Seega – eesmärk pühendab abinõu.