Knopka on pakkunud mitmeid keelealaseid arutelusid. Sissejuhatuseks mõtteid 1934. aasta Postimehes ilmunud lustlikust loost pealkirjaga „Lubage karp … knopkasid!“, milles kirjutaja on dilemma ees, kuidas küsida poes knopkasid. Laensõna knopka ta öelda ei taha, nii lausub ta, mõeldes kohapeal välja uue sõna, hoopis: „Lubage mulle üks karp … kinniteid!“ Müüjanna ei saanud kliendist loomulikult aru. Siis meenus autorile nöpsik. „Olge nii lahke, lubage mulle üks karp nöpsikuid!“
„Ei, meil ei ole nööpe ega nöpsikuid, neid võite naaberärist saada. Olge head, astuge sinna!“
Loo autorile turgatas pähe veel üks sõna, mis lutikat meelde tuletas, kuid knopkat tähendas – lursik.
„Ei, armuline preili, nööpe ma ei soovinud, ma oleksin palunud, kas te ei lubaks mulle üht karbikest lursikuid, millega saaksin oma paberi laua külge kinnitada.“
„Ah, teie soovite vist knopkasid ehk nupleid. Jaa, nupleid on meil küll.“
Artikkel lõpeb tõdemusega: „Päris ilus sõna see nuppel. Ja lõpuks hakkab mulle endalegi selguma, et ega see eesti vaim nii väga kultiveerimata olegi – üks pisike asi, ja näe, pooltosinat nimesid.“
Knopka on laensõna, millele on püütud leida eestipärast vastet, olgu selleks siis lursik, nöpsik või nuppel.
